Kuidas teistele edasi anda niisugust vankumatut lootust?

Laupäev, 11. jaanuar 2020.

Eile oli siis jälle õhtupalvus Püha Vaimu kirikus. Minu jaoks vist neljas kord, et istusin selle kuulsa vana altarikappi ees, mis seisab seal juba 1480. aastast. Hakkab ka minu jaoks rutiiniks. Väga hea. Seda ma tahangi. Palvus peabki olema loomulik osa elust.

Ainult 10 inimest olime. See on liiga vähe. Kuigi mõnes mõttes on see palju. Kaimo ja Kalle teevad seda juba vähemalt viis aastat. Kalle rääkis, et nad on mõnikord olnud kahekesi. Nii tore, et nad on vastu pidanud! Sest see, mis toimub, on juba väga hea. Eile saimegi pärast palvust jälle teed ja küpsist koguduse majas.

Siiski on 10 inimest liiga vähe. Eriti arvestades seda, et ainult üks meist oli vanuse poolest „noor“. Oi, nii palju töö on ees!

Me lugemise 5Ms 32,8-11: Kui Kõigekõrgem andis rahvaile pärisosa, kui ta jaotas inimlapsi, siis ta määras kindlaks rahvaste piirid vastavalt Iisraeli laste arvule, sest Issanda omand on tema rahvas, tema mõõdetud pärisosa on Jaakob. Ta leidis tema kõrbemaalt, tühjast paigast, uluvast kõrbest; ta võttis tema oma kaitse alla, hoolitses tema eest, ta hoidis teda nagu oma silmatera. Nõnda nagu kotkas oma pesakonda lendu ergutades hõljub kaitstes oma poegade kohal, nõnda laotas ta oma tiivad, võttis tema ja kandis teda oma tiivasulgedel.

Ja palve pärast vaikust: Kuus sajandit pärast Kristust kirjutas üks kristlik mõtleja, Isaak Ninivest, järgmised sõnad: „Jumal saab kinkida ainult oma armastust.“ Kes seda kirkusest tulvil tõde aimab, küsib möödapääsmatult: Kuidas saan ma teistele edasi anda niisugust vankumatut lootust?

Täna hommikul otsustasin: ma ei suuda enam vaikida. Ma kardan, et muidu hakkavad kivid karjuma. Ma alustasin veebisaidi ja tegin selle avalikuks aadressil http://gaudete.saffre-rumma.net Esialgu lihtsalt projekti kirjeldus, kalender, blogi ja mõned resurssid jagamiseks.