Suvi algas¶
Laupäev, 22. juuni 2019.
Tere sõbrad,
oi, kuidas aeg lendab! Minu viimasest ringkirjast (18 aastat koos sinuga) on juba kolmveerand aastat möödunud. Kindlasti tahate kõik lugeda, kuidas meil läheb.
Lastel läheb koolis hästi. Mari lõpetas 10. klassi Tallinna Saksa Gümnaasiumis ja sai kiita. Iiris lõpetas 4. klassi Tallinna Muusikakeskkolis ja sai kiita. See muutub juba rutiiniks.
Iirisega oli asi muidugi põnev, kuna ta oli esimest aastat Tallinnas. Tuletan meelde Kooliaasta algus Tallinnas. Ma ütleksin, et see kooliaasta õnnestus tal täiega. Praegugi viibib ta Itaalias oma laulukooriga. Meie tänud lähevad toredatele õpetajatele ja klassiõdedele (Tiiu, Jana, Jaanika, Annabel, Nelly, Maria, Kärt jt).
Mul läheb tööl hästi. Me elame endiselt ilma rahalise muredeta sellest unistusest „Lino“, millele ma pühendan kogu oma tööaja. See töö meeldib mulle endiselt väga. Ja see ei toida ainult meie peret, vaid ka Tonise (Tallinn) ja Hamza (Tuneesia) peresid. Me oleme algusest peale puhtalt kaugtööd kasutav meeskond. Selline tööviis hakkab ka teistele meeldima (vaata nt. siit). Mina teadsin seda juba aastaid ;-). Kõige ebameeldivam asi on see, et ma ei saa enam lihtsalt lahendada oma klientide probleeme, vaid pean kogu seda ettevõtlust ka juhtima ja müüma. See pole eriti minu rida. Juba aastaid otsin ma kedagi, kes teeks seda minu asemel (vaata siit). Selles mõttes on ime, et Lino üldse veel olemas on. Minu seletus: no ilmselt Jumal tahab, et ma seda edasi teen. Ma näen vihjeid tema õnnistusele peaaegu iga päev.
Ly unistus keraamikakunstniku karjäärist on ooterežiimis, sest kogu energia läheb pere logistikale.
Monopoly mängus läheb meil ka hästi, kuigi me näeme seal veel vaeva.
Jaanuaris kolis üürnik meie Bussijaama korterist välja. Sellest ajast oli see korter tühi, sest me tahtsime seda remontida enne uue üürniku otsimist. Alles juunikuuks sai valmis. Ma kirjutasin sellest oma blogis (Anda üürile korter Tallinna Kesklinnas). Aga nüüd on juba hilja, sest eile leidsime uue üürniku. Aitäh Matile, kes oli vahendajaks. Selle remondi lõpetamiseks võin teile öelda, et raske on olla abielus disaineriga, kui sul endal puudub igasugune arusaam, millised detailid on olulised ja millised mitte!
Ja nüüd meie viimane käik Monopoly mängus: me leidsime endale veel ühe korteri Tallinnas. Nõmmel seekord. Sihi 30, täitsa nunnu piirkond Järve keskuse taga. Küla keset linna. Siit saate näha, kuidas see korter välja näeb:
https://www.city24.ee/et/kinnisvara/korterite-muuk/Tallinn-Nomme-linnaosa/4343709
Sinna kavatseme ise elama minna alates sügisest. Vähemalt kui midagi ei juhtu (notari juurde läheme alles juuli alguses).
Väljend „elama minna“ on muidugi suhteline. Eestlastele ilmselt meeldib elada kahes kohas korraga. Minule jääb see arusaamatuks. Ma tahan teada, kus mu riidekapp on. Kord nädalas Vigala ja Tallinna vahel edasi ja tagasi kolida nii, et ma pean söögi ostmisel või kasvõi uue võipaki lahti pakkides arvestama sellega, millal me jälle kolime, ei, selline elu ei istu mulle. Teoreetiliselt oligi meie eluviis sel aastal nii, et mina elan Vigalas, Ly lastega Tallinnas, nädalavahetusel tulevad nad mulle külla. Aga kui teoorias pole vahet teeoria ja tegelikkuse vahel, siis tegelikkuses küll. Ma ei tea veel, kuidas uus korter hakkab mõjuma meie eluviisile.
Uus korter tähendab ka seda, et meie kolmetoaline korter Mustamäel saab vabaks ja sinna loodame üürilisi leida. Pilte sellest korterist saab alles siis, kui me oleme seal koristatud. Võid juba nüüd huvi näidata ja vaatama tulla.
Me ei investeerinud ainult kinnisvarasse, vaid ostsime ka uue auto. Nüüd on meil seitsmekohaline hall Mazda. Lisakohad tasusid juba esimestel nädalatel ära, sest nii saime Iirise ja Mari kooliõed nädalavahetuseks Vigalasse ja tagasi kaasa vedama.
Kevadel kasutasime koolivaheaega ära ja lendasime Belgiasse minu emale külla.
Mari alustas autokooliga. Esimesed sõidud tegi ta õnneks veel vana autoga, nii et võtsime rahulikult seda tublit muhku, mis tekkis garaažist väljumisel. Nüüd sõidab ta juba uue autoga Tallinnast Vigalasse ilma, et me peaksime väga kartma.
Mari oli sel aastal ka meie pere ainus aktiivne Kiitsharakas.
Usuelust pean ka rääkima. Näiteks Mari konfirmatsioon oli 9. juunil EELK Vigala koguduses. Iiris on praegu pigem puberteedieas: laste usk enam ei kõlba, aga täiskasvanute usk pole veel valmis.
Ma panin rõõmuga tähele, et minu sõprade hulgas leian vähemalt kuut usukonda: ateistid, baptistid, katoliiklased, luterlased, maausulised ja moslemid. Nad on siin tähestiku järjekorras, sest mul oleks raske otsustada, kumb usukond on olulisem.
Pange tähele, et ateist on minu meelest ka usklik. Ta usub, et Jumalat pole. Sõna „mitteusklik“ on minu meelest absurdne. Suurim osa maailmast on meie mõistusele nähtamatu (vaata Poola õuntest Lutsu projektini). On nii palju asju, mida me tahaksime teada, aga ei tea. Neid peamegi uskuma. Nendes alades otsustab lõpuks igaüks oma veendumuste järgi. Me kõik oleme usklikud, erinevus on lihtsalt, kuidas me omi veendumusi kasvatame. Ja muide, lõpptulemus ei paista eriti sõltuvat sinu usukonnast. Samasooliste abielu, RailBaltica, migratsioon või Fridays for Future: kui nende üle räägitakse, siis leidub igas leeris inimesi igast usukonnast.
Kui sa pole veel ära tüdinenud, siis loe veel mõned komentarid, mida ma kirjutasin vahepeal:
Tervitusi Vigalast ja ilusat Jaanipäeva soovivad
Ly, Mari ja Luc ilma Iiriseta (kuna ta on Itaalias)
