Kümne neidude lugu

Reede, 21. juuni 2019. Terve nädal oli lõpuaktuseid täis. Lõpuaktus on selline uhke ja ühiskondlik hetk, kus näed palju rahvast. Lyle meeldivad sellised võimalused (minule mitte) ja ta kasutas neid tublisti ära (mina mitte). Mina käisin ainult ühele aktusele, ja seegi kinnitas, et uhked ühiskondlikud hetked pole minu rida.

Aga täna kutsuti meid ühe ristilapse perepeole. See oli midagi muud. Perepeol kohtud inimestega, kellega sul on sõbralik suhe. See meeldib mulle (Lyle ka). Selles peres on kaks tütarlast, üks lõpetas gümnaasiumi, teine põhikooli. Juba varahommikul mõtlesin nende peale ja panin kirja, mida ma neile öelda tahan.

Kallis Kai, kallis Epp!

Pean tunnistama, et mina ei kuulnud neid kõnesid, mida teile peeti viimastel päevadel. Ja nüüd ma tulen siia ja toon teile veel ühe kõne ja teie peate seda kuulama, kasvõi viisakuse pärast. Andke andeks. Ma katsun rääkida ainult seda, mis mulle oluline tundub.

Ainus oluline asi meie elus on elada kooskõlas Jumala tahega. Ma ei tea, kas keegi on teile seda juba rääkinud. Maailmas usuvad paljud, et Jumal polegi olemas. Nii et ka mina kõhklesin, kas ma üldse tohin teile niimoodi rääkida. Pidin natuke julgust koguda.

Kui räägid Jumalast, siis ei saa Jeesusest vaikida. Jeesus tõi maailmale selline ettekujundus Jumalast, mis kehtib sisuliselt tänapäevani. Jeesus õpetab näiteks:

Siis on taevariik kümne neitsi sarnane, kes võtsid oma lambid ja läksid peigmehele vastu. Viis nendest olid rumalad ja viis arukad, rumalad võtsid küll oma lambid, kuid ei võtnud kaasa õli, arukad võtsid aga lampidele lisaks kaasa õlianumad. Aga kui peigmees viibis, jäid nad kõik tukkuma ja uinusid magama. Aga keskööl kostis hüüd: „Ennäe, peigmees! Tulge välja teda vastu võtma!” Siis ärkasid kõik need neitsid ja seadsid korda oma lambid. Rumalad ütlesid arukatele: „Andke meile osa oma õlist, sest meie lambid kustuvad!” Aga arukad vastasid: „Ei mingil juhul, sellest ei jätku meile ja teile! Minge pigem kaupmeeste juurde ja ostke enestele!” Aga kui nad olid ostma läinud, tuli peigmees, ja kes olid valmis, läksid temaga pulma, ja uks lukustati. Hiljem tulid ka need teised neitsid ja ütlesid: „Isand, isand, ava meile!” Aga tema vastas neile: „Tõesti, ma ütlen teile, ma ei tunne teid.” Valvake siis, sest te ei tea seda päeva ega tundi! (Mt 25,1-13)

(Vastukaja. „te ei tea seda päeva ega tundi“. See tuletab mulle meelde mõni tarkusetera, mida ma olen kuulnud: Õnnelikuks saamiseks tuleta igal hommikul endale meelde, et see võiks olla sinu viimane. Sellega ei maksa muidugi liialdada, mõned inimesed juba ehmatavad, kui sa seda võimalust ainult mainid.)

Jah, see tekst ei ütle eriti konkreetselt, kes on tark ja kes on rumal. Ütleb ainult, et erinevus nende vahel on oluline. Loen veel ühe Piibliteksti:

Jüngrid astusid Jeesuse juurde ja küsisid: „Kes küll on suurim taevariigis?” Ja Jeesus kutsus ühe lapse, pani nende keskele seisma ja ütles: „Tõesti, ma ütlen teile, kui te ei pöördu ega saa kui lapsed, ei pääse te taevariiki! Kes nüüd iseennast alandab selle lapse taoliseks, see on suurim taevariigis. (Mt 18,1-4)

Tarkus ei ole ilmselt täpselt seda, mida koolis möödetakse. On olemas rumalaid inimesi, kellel on koolis häid hinded. Ja targad inimesed ei ole alati esimeste hulgas. Mina ka ei oska selgesti defineerida, misasi see tarkus on. Ainult ärge kunagi arvake, et te olete targemad kui need, kellel on vähem edu.

Õigus on ka selline asi, mida arvatakse olevat kooskõlas Jumala tahega. Jeesus ütleb oma mäejutluses:

Õndsad on need, kellel on nälg ja janu õiguse järele, sest nemad saavad küllaga. (Mt 5,6)

Ma arvan, et see „janu õiguse järele” ongi põhjus, miks inimesed hakkavad advokaadiks. Tarkus, õigus, rahu, vabadus, … need teemad on küll aktuaalsed. Me kõik tahame sinna jõuda. Sellepärast on meil vaja seadusi ja poliitikuid. Erakonnad pole midagi muud kui usuõpetused poliitilisel tasandil.

Aga natuke hiljem ütleb Jeesus:

Kui teie õigus ei ole märksa suurem kui kirjatundjate ja variseride oma, siis te ei saa taevariiki! (Mt 5,20)

Teinekord küsiti tema käest seisukohta võtma ühe konkreetse poliitilise küsimuse kohta:

Ütle nüüd meile, mis sa arvad, kas keisrile peab andma pearaha või ei? Aga Jeesus ütles nende kurjust ära tundes: „Mis te mind kiusate, silmakirjatsejad? Näidake mulle maksuraha!” Nemad tõidki ta kätte teenari. Ja ta küsis neilt: „Kelle pilt ja kiri sellel on?” Nad ütlesid temale: „Keisri.” Siis ta ütles neile: „Andke nüüd keisrile keisri oma tagasi ja Jumalale Jumala oma!” (Mt 22,17-21)

Ma lõpetan nüüd. Tahtsin öelda, et usuküsimusi tekib meie elus kogu aeg. Ma pakun välja, et kord tunnis teeme teadlikult või alateadlikult olulise otsuse, mis mõjutab meie elu. Ja iga meie otsus sõltub meie usust. Ma räägin nüüd jälle sinu isikliku elust, mitte ühiskonnast. Seal, kus sa ise valitsed.

Kui sa nendel aladel, kui sa ise valitsed, juba õige programmi järgi elad, siis on hästi.

Aamen. Palju õnne. Terviseks.