Poola õuntest Lutsu projektini

Teisipäev, 11. juuni 2019.

Poola õunad maksavad praegu Rimis 39 senti kilo. Võtad need oma käega kastist ja paned oma kaasa toodud kilekotti. Eile õhtul veel läksin ostma, sest meie ait on praegu (muidugi) tühi. Ly seevastu ostab Itaaliast imporditud ökoloogilised mitte pritsitud õunad, pakitud neli tüki korraga ühte pappkarpi ja kilega kaitstud. Nende reis siia võttis ju ka rohkem aega ja bensiini (3000 km 1000 asemel).

Nüüd saatis Ly mulle linki, mis seletab tema valikut ja tekitab küsimusi: Toksikoloog: õunte töötlemisel kasutatava närvimürgi analoog on sõjagaas sariin

Jumal tänatud, et mul selline naine on! Mitte, et see oleks mugav… pigem ju vastupidi… Mitte mõelda on muidugi mugavam kui mõelda… Kui oleksin enne abielumist teadnud, kui palju vaeva ja energia selline naine sult võtab, siis poleks ma abiellunud. Õnneks ma ei teadnud…

Samas on see mõtlemine siin jälle nii kompleksne, et sa ei jõuagi lõpuni. Kas see artikkel peegeldab tõtt? Kas on tõesti nii, et tegelikult ei tohiks pritsitud õunu süüa? Miks meie seadused keelavad igasugusi tegevusi, mis ohustavad meie heaolu, aga putukamürke kasutamist nad ei keela? Ja kui meie veel suudame oma lastele pakkuda nii tervisliku aga kallist kraami, mis siis teistest lastest saab? Kas me ei peaks pigem selle eest võitlema, et ka putukamürke kasutamine oleks keelatud? Mis mõte on elada ja õppida ja töötada ühiskonnas, mille poliitilised juhid on pimedad ega otsusta targalt? Ma tunnen südames kaasa sellele Rootsi tüdrukule (Greta Thunberg), kes keeldub kaasa löömast.

Õnneks ei ole kõik meie juhid päris pimedad. Asi on selles, et me istume kogu inimkonnaga sügavalt sopa sees. Putukamürgid on ses mõttes veel üsna lihtne probleem. Kas emissioonide piiramine on õigustatud? Kui ohtlik on mobiiltelefonide kasutamine? Kas inimesed peaksid lihasöömisest loobuma? Miks on bensiiniaksiis nii madal võrreldes selle kahjuga, mida meie autoliiklus põhjustab? Mis mõju oleks kodanikupalgal meie ühiskonnale?

Mis kasu on nende küsimuste üle vaielda, kui me ei teagi, millised infod teatud teemal on objektiivsed ja millised on väänatud? Ei, meie meie juhid ei ole pimedad, aga neil puudub infrastruktuur, et üldse selle tööga hakkama saada. Poliitikud tegelevad nende küsimuste kallal nagu külarahvas, kes üritab ämbritega sood ära kuivatada. Mehed, pange ämbrid käest ja aidake kraav kaevata!

Nüüd jõudsin jälle oma Lutsu projektini. See sopp, milles me praegu upume, saab korda alles siis, kui me oleme aru saanud, et autoriõigusi tuleb ümber mõelda. Edukas ja hästi makstud peavad olema need autorid, kes kirjutavad tõtt ja aitavad meil valguseni jõuda, mitte need, kes valetavad mõne korporatsiooni huvides ja tegelevad pimedas. Autorite tööd tuleb hinnata ja selle eest tuleb maksta vabalt ja avalikult. Seda peavad korraldama avaliku sektori institutsioonid, mitte erasektori korporatsioonid. Sest avalik sektor on ainus institutsioon, mis kaitseb kõiki meie huvisid erasektori korporatsioonide eest. Siis jääb ära ka praegune Sisyphose töö kasutuslitsentside, patentide ja nn vaimuliku omandiõiguste kaitsmisega. Sest siis autor ei vaja enam mingit õigust ega kohustust määrata, kuidas tema töö tulemust kasutatakse või jagatakse, sest ta sai oma õige palga juba kätte. Siis saab lihtsalt õelda, et digitaalselt avalikustatud sisu kuulub kõigile, nii nagu Maakera ja õhk ja päike. Ups, vabandust, läksin jälle hoogu…