Eesti Päevaleht ja Postimees

Ilus näide süsteemist, mille kaudu erakonnad saavad hüvitada neid, kes on neile truuks: „Tallinna linna äriühingute ja sihtasutuste nõukogud ja juhatused on tihedalt täis Keskerakonna liikmeid, kes saavad vähese töö eest iga kuu sadu eurosid, nõukogude juhid isegi üle tuhande.“ (EPL: Keskerakond lüpsab linnakassast sadu tuhandeid parteilaste tasudeks)

Mari kommenteeris: „EPL’i tuleb ettevaatlikult lugeda, sest see on kollane ajaleht.“

Luc: Tohoo? Kes nii arvab?

Mari: See on üldiselt teada (nimetab ka ühe põhikooli õpetaja).

Luc: Mida üldse tähendab „kollane“ ajaleht?

Mari: Et nad ei uuri põhjalikult enne kui midagi kirjutavad.

Luc: Hm… Iga päevaleht peab alati kaaluda, kas avalikustab täna või uurib veel põhjalikumalt ja ootab veel ühe päeva. Olla põhjalik pole minu meelest see esimene asi, mida ma päevalehelt ootan. Päevalehelt ootan, et see räägib teemadest, mis tunduvad mulle olulised. See on nn poliitiline kallak. Eestis on kaks suurt tõsiesltvõtetava päevalehte: Postimees ja EPL. PM on minu tunne järgi liiga liberaalse ja ebasotsiaalse kallakuga. Sellepärast toetangi pigem EPL’i ja mitte PM.

Ja kui ma kuulen nüüd sellist ebamäärast kuulujutt, nagu EPLe peaksin „ettevaatlikumalt“ lugeda kui näiteks PMt, siis tekib mul tõsine mure Eesti rahva jaoks. Äkki on tegemist on vaimulise intsestiga: PM on Eesti rahva arvamusliider. Neil on äriline huvi, et nemad jääksid liider. Neil on lihtne levitada sellist arvamust oma konkurentide kohta.

Selline kokkulangumus muidugi ei tõesta midagi. Loodame, et ma eksin.

Reede, 24. mai 2019.