Kas Vigala meeskoor on kristlik?

Laupäev, 9. märts 2019. Täna laulis Vigala meeskoor Teenuse mõisas. Olavi Meeles ja Silja Käär juhtisid meid. Paistab, et me pole kunagi nii ilusti laulnud. Pärast kontserdi oleksin tahtnud õelda midagi, aga minu kõne jäi ära, sest see sai alles hiljem valmis (täpsemalt alles 14. märtsil). Siin see nüüd on.

Ma tahtsin õelda, et Vigala meeskoor on väga kristlik ettevõtmine. Me laulame sõprusest, julgusest, armastusest, hoolitsemisest, koostööst, kokkuhoidmisest, lugupidamisest ka vaestele, oma veendumuste eest seismisest, …

Ja ma väidan rohkemgi : Vigala meeskoor mõtleb ja käitub teatud määral kristlikumalt kui kristlased ise.

Võtame näiteks alkoholi tarbitamine. Me teame, et alkohol on ohtlik asi. Inimene võib sellest sõltuvusse sattuda ja sel juhul võib see ära rikkuda nii tema enda kui ka tema pere elu. Paljud kristlased põlgavad nii alkoholi joomise kui ka neid, kes seda teevad. See pole kristlik, sest Jeesus kunagi ei põlanud kedagi. Jeesuse esimene imetegu oligi uue veini hankimine siis, kui see otsa sai (Jh 2,1-12). Lugu Kaana pulmapeost ütleb, et alkohol pole ei halb ega hea. Inimest ei rüveta see, mis ta suust sisse läheb, vaid see, mis suust välja tuleb, rüvetab inimest. (Mt 15,11)

Või võtame vaga käitumine. Paljud kristlased arvavad, et vaimulikud ja need, kes tihti kirikus käivad ja Piiblist loevad, on paremad inimesed kui need, kes seda ei tee. See pole kristlik, sest ka Jeesus ründab oma aja vaimulikke oma ülbuse ja kõrkuse pärast (nt. Lk 18,9-14). Kui Vigala meeskoor pilkab kirikuinimesi, siis see on vägagi kristlik.

Või see, et Jeesus paneb inimesi mõtlema oma elu ja Jumala üle. Jeesuse sõnum selle kohta on positiivne, lootusrikas, julgustav ja juhtib meid õigele teele. Kas siis Vigala meeskoori kontsert siis seda ei tee? Kujutame ette, et meil oleks laes üles ripputav masin, mis loeks iga kristlik mõtte, mis igas ajus tekib (see tähendab iga hea, positiivne, loodusrikkas, julge ja õige mõtte). Ma ei saa seda tõestada, aga mulle tundu, et sellel masinal oleks rohkem lugemist olnud siin saalis kui homme kirikus.

Kui me oleme siiani jõudnund, siis tuleb muidugi lisada –väga kristlikul kombel– et Vigala meeskoor on ka patune.

Näiteks oli Olavi jutt sisuliselt vale siis, kui ta väitis, et viin oli peamine asi, mis Vigala meeskvintett 25 aastat on kokku hoidnud. Mis puudutab meeskoori (mitte kvintetti), siis olen mina elav tõend, et alkohol pole mitte mingil määral asi, mis meid kokku viib. See asi, mis meid seob, on ja jääb siiski muusika ja laulurõõm. Me pole veel kunagi proovi ees, proovi ajal või pärast proovi koos viina võtnud. Olavi sissejuhatus laulule „Hümn viinale“ oli puhas nali. Ärge jääge seda uskuma. Olavi ütles ka, et ta on alles 30 aastat vana. Seda te ju ka ei jää uskuma.

Meie kontserdi sõnum oli ühekülgne, sest me laulsime viina kiituseks ja vaikisime viina ohtudest. Mõni laul nagu Isa ära joo teeks repertuaari kindlasti mitmekülgelisemaks. Samas läheks siis meie sõnumi sära minema. Kui tahad inimesi mõtlema panna, siis on mõnikord vaja lihtsustada. Me keskendusime täna alkoholi heale küljele, sest see on täna ühiskonnas natuke puudu. Alkoholi ohtudest räägitakse piisavalt, aga vähesed julgevad rääkida alkoholi rõõmudest. Meie püüdsime teile seletada, miks inimesed joovad. Palun ärge võtke meie sõnum kogu tõena.

Üks viimane patt veel. Me oleme kas argpüksid või lollid, sest me ei tunnista või ei saa aru, et me oleme nii kristlikud, et kogu meie tegevus toimub tegelikult Jeesuse Kristuse nimel. Aga ka sellele patule on meil hea vabandus: sest kes teie hulgast oleks tulnud meie kontserdile siis, kui see oleks olnud välja kuulutatud kui jumalateenistus? Näete nüüd ise, et täitsa ilma patuta ei maksa ollagi.