Paavstiga Tallinnas

Kolmapäev, 26. september 2018. Ja juba möödas on see ajalooline päev! Eesti jaoks suursündmus, aga ka minu jaoks sügav kogemus, mille ma ilmselt elu lõpuni tänulikuse ja natuke uhkusega meeles pean.

Juba siis kui paavsti visiit kuulutati välja, panin end kohe kirja vabatahtlikuna. Loe lähemalt Paavst Franciscus tuleb Eestisse. Mind määrati saatjaks isa Philippe Jourdan’i külalistele. Mitte mina üksi, vaid koos Juta ja Reenaga, kes valmistasid kõik hästi ette ja seega tegid peamise osa tööst ära. Mina pidin ainult poolteist päeva selle rühmaga läbi vanalinna jalutama ja neile Eestist ja meie elust siin jutustama. Sama töö, mis ma ka oma sõprade jaoks alati hea meelega teen. Külalised olid enamisti piiskopid Leedust, Lätist, Poolast, Venemaalt, Rootsist ja Soomest. Aga üks tuli Prantsusmaalt, ja kolm toetusorganisatioonide esindajad Saksamaalt. Nii et sain oma kodused keeled kasutada. Nägin möödaminnes Vanalinna Hariduskolleegiumi seestpoolt. Sõin kolm korda hea seltskonnas. Ja paavsti missa ajal istusin kolmandas reas. Milline au!

Aga tähtis oli minu jaoks see: mees, maailma tuntumaid inimeste hulgast tuleb riigile, mis on maailma tundmatute hulgas ja kiidab neid, et nad said iseseisvaks ja saavad sellega siiani hästi hakkama. Ja siis ta räägib kirikust ja rõõmusõnumist arusaadavate sõnadega ja žestidega. Ja ma nägin, kuidas nad teda vaimusatult vastu võtsid ja vaeva nägid, et väljendada sed, mis neil südames.

Ka Eesti ajakirjanduses, mis tavaliselt ei soosita kirikuhärrasid, sai paavst ainult kiita: