Muinastulede öö ja jumalateenistus¶
Pühapäev, 26. august 2018.
Eile õhtul osalesime Kiitsharakatega muinastulede ööl, mille raames süüdatakse tuhanded lõkked Eesti mererandades. Vigala ei asu eriti ranna lähedal, aga „me polnudgi ainukesed sisemaal, samas siiski jõe läheduses, seega ühenduses merega ja kantud sündmuse mõttest ja ideest“ nagu Krista kirjutas oma kutses.
See traditsioon algas 4 aastat tagasi, Soome lahe aastal. Eesmärk oli siis „anda hoogu juurde Eesti, Soome ja Venemaa vahelisele kolmepoolsele koostööle lahe keskkonnaseisundi edasisele parandamisele.“[1]. Sel aastal oli teemaks Eesti vabariigi 100. sünnipäev. „Üheskoos loome mererandades tulede keti tähistamaks meie oma riigi sajandat sünnipäeva aastat“[2].
Me laulsime ka selle aasta Tulelaulu:
Ma panin kohe tähele, et kui me selles laulus sõna „tuli“ vahetaksime ära sõnaga „Issand“, siis oleks see kõlanud nagu kirikulaul.
Selle laulu sõnad kirjutas Marek Sadam. Kes kirjutas alles oktoobris 2017 Õhtulehes vihase arvamusartikli Mul on teie pärast kurb. Ta oli sel hetkel vihane mingi valimiskampaania pärast. Ma tunnen temaga kaasa. Ma ei tea, kas Marek Sadam on kristlane, aga nii artiklist kui ka laulust loen välja, et ta on rõõmusõnumi kuulutaja.
Täna hommikul osalesin jumalateenistusel Vigala kirikus. Seal laulsime vähemalt kolm laulu, mis tuletasid mulle meelde eile lauldud sõnad:
Sa, Jeesus, oled (…) meid küünlaks, lambiks kutsunud – me peame vilja andma. (…) Oh Issand, kingi armu veel ja süüta Vaimu tuli. (KLPR 288)
Laskem armu tulekeeli tõusta taeva leekivalt. (…) Süüta armutuld, et pime kaob meil ära südamest! Ühest kännust võrsusime, seiskem ka üksteise eest. (KLPR 314)
Anna oma väge nüüd, mis võib kõiki südameid täita armastusega ja nad panna põlema. (KLPR 312)
Õpetaja luges piiblist Lk 10,25-37. Jutluse ajal imestasin jälle selle üle, kui andekas ja selge rõõmusõnumi kuulutaja see meie õpetaja on. Kahju küll, et nii vähe käivad teda kuulamas! Olgugi, et ta ise osaliselt sellest süüdi on, kui rahvas teda ei kuule. Samas on tal muidugi raske seis, kui rahvas ei taha teda kuulata.
