Reede, 15. juuni 2018

Kolm nädalat tagasi ütles Iirise viiuliõpetaja talle (ja meile ka): nüüd peaks Iiris küll pingutama ja iga päev tund aega harjutama. Muusikakeskkooli vastuvõtukatsetele ei minda nalja pärast.

Ja mida Iiris tegi? Keeldus üldse harjutamast ja ütles, et jätab hoopis ka Märjamaa muusikakool pooleli. Algusest peale on ta meile kordanud, et viiul tegelikult ei meeldi talle. Ma nägin ja tundsin: tal on anne küll, aga ta pole siiani avastanud, et harjutamine viib ta edasi. Ei, siin pole midagi teha, temast ei tule professionaalne muusik.

Juuni alguses olin sellest nii kindel, et kuulutasin Vigala Põhikooli õpetajatele: Iiris jääb veel Vigalas ega lähe Muusikakeskkooli. Veel 8. juunil ütlesin sõprade ees „Mina teadsin juba eelmisel laupäeval, et Iiris ei lähe Muusikakeskkooli ja jääb veel Vigalasse“.

Ainus problem oli, et Ly polnud veel sellest aru saanud. Aga küllap ta millalgi saab. Ly oli neil päevil Tallinnas, Iiris minuga üksi Vigalas. Minu diagnoos oli, et Ly trotslik iseloom vajab natuke aega sellega leppimiseks, et tema unistus oli läbi kukkunud. Aga kuulame, kuidas tema siin edasi räägib:

Pühapäeval pidin minagi soostuma, et Esmapäeval helistasin Tiiu Peäskele, kellega oli Iiris kohtunud konsultatsioonidel, et talle öelda, Iiris ei taha katsetele tulla, et meie unistus ei läinud täide. Kui Tiiu kuulis, et me plaanime ikka leida linna teist kooli, kus Iiris õppima asuks ja Nõmme muusikakooli proovida, oli ta esiti vait ja lausus: „Kui te niikuinii Tallinna tulete, tulge siis ikka meie kooli, mis te sinna lähete, tulge kasvõi pooliku kavaga.“ Selle kutse peale võtsime katsetele registreerimise siiski ette ja kui Iiris koolist koju jõudis, nõustus ta katsetel osalema. Iiris sai registreeritud kella 2 paiku kui registreerimine kestis sel päeval veel vaid kl 3eni… Tiiu Peäske pakkus lisakonsultatsiooni veel nädala sees, juhul kui Iiris peaks nõustuma. Teisipäeval oli viimane koolipäev ja Iiris tuli koju heas tujus oma viitega, ka linna minek ei hirmutanud. Kolmapäeval hakkas jälle jonn peale.

Kolmapäeval viisin ma Iirise lisakonsultatsiooni Tiiu Peäske juurde. See oli muidugi Ly poolt korraldatud, aga Ly ei saanud kaasa tulla. Neil on kena korter Nõmmel. Tõime Eesti maasikaid külakostiks. Ma ütlesin Tiiule „Iiris ikka veel pole üldse kindel, kas ta MKKsse läheb. Praegu on ta nõus katsetel osaleda selle tingimusega, et ta võib veel vabalt otustada siis kui on teada, et ta läbi sai.“ Tiiu ütles Iirisele „See kool on nii vahva! Kui sind lastakse sisse, see on õnn! See oleks rumal, kui sa seda võimalust siis ei haaraks.“ Siis mängis Iiris oma lugusid ette. Peamine lugu on tal Oskar Riedingi kontsert (väga ilus lugu. Kuula nt. siin). Ma imestasin: Iiris oli seda kontserdi viimastel nädalatel ainult paar korda mänginud, iga kord vastu tahtmist ja ainult selleks, et ema jätaks teda natukeseks ajaks rahule. Kui Iiris oli lõpetanud, ütlesin ma talle „Sa pole peaaegu mitte midagi teinud ja ikkagi mängisid sa nii ilusti! Mina ütlen sulle: kui sind vastu võetakse, siis sa lähed sellesse kooli, sest siis Jumal tahab seda. Sul pole midagi karta: kui tõesti poole aasta pärast selgub, et see pole sinu tee, siis saavad õpetajad ise sellest aru ja ütlevad meile.“ Tiiu abikaasa Toivo tuli veel ja saatis teda klaveril.

Eile olid peamised katsed (viiul ja üldklaver), täna on veel solfedžo. Alles 20. juunil saame teada, kas teda võetakse vastu.