Laupäev, 9. juuni 2018

Täna sain ma jälle ristiisaks :-) See juhtus Nõmme Lunastaja kirikus. Minu uus ristilaps on 11 aastane Florinda. Jumalateenistuse lõpus pidasin ma selline kõne:

Kallis Florinda,

nüüd oledki ristitud! Ma rõõmustasin kui ma kuulsin, et see on sinu plaan. Mulle meeldib, et sa julged sellist sammu teha avalikult. Ära oma valgust vakka alla pane!

Teie olete maailma valgus. Ega süüdata ka lampi ja panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majasolijatele. (Mt 5,15).

Tere tulemast meie klubisse! Jah, kirik on „Jeesuse sõprade klubi”. Kõikide inimeste klubi, kes tahavad uskuda nii nagu Jeesus õpetab. Tere tulemast.

Uskuda nii nagu Jeesus näitas, on eriline südame hoiak maailma ja kaasinimeste suhtes. See hoiak on lapselikult lihtne ja samas geniaalselt arusaamatu. See on teadmine, et Jumal sind armastab, sind ja kogu maailma. Ka seda klassiõde, kes sind kiusab. Ka seda kooliõpetajat, kes sind tüütab.

Ma olen nüüd sulle ristiisaks. Püüan sind aidata sellel teel. Aga ära arva, et minu jaoks on usk selge! Me inimesed ei tea Jumalast peaaegu mitte midagi. Meie mõistus on selleks liiga väike.

Ent kui kallid on mulle sinu mõtted, oh Jumal! Kui väga suur on nende arv! Kui ma hakkaksin neid ära lugema, oleks neid rohkem kui liiva. (Ps 139:17-18)

Me ei tea Jumalast peaaegu midagi, samas teame Jumalast väga palju. Ta on meie lähedal. Temaga saab rääkida nii nagu ema või isaga. Tal on selge plaan iga inimesega. Ka sinuga.

Issand, sa uurid mind läbi ja tunned mind. Sa mõistad kaugelt ära mu mõtted. Tagant ja eest sa ümbritsed mind. (139:1a.2b.5a)

Nii et me kõik jääme Jumalat otsima oma elu lõpuni. Sinu seiklus Jumalaga on alles algamas. Jumal õnnistagu sind sellel teel!

Õpetaja Ove Sander rõõmustas: ta on küll juba tuhandeid inimesi ristitanud, aga et ristivanem kõnet peab, seda pole ta veel kogenud. Ma ehmatasin, kui ma seda kuulsin, sest see tuletas mulle valusalt meelde, kui kaugel Eesti kirik (minu unistuse kirikust) on…