Kolmapäev, 6. juuni 2018

Ma lugesin artikli Enn Auksmann: Los Angelese eestlased vajavad oma hingekarjast. Väga hea artikkel.

Enn, ma tahan vastata ühele ideele, mida sa selles artiklis ütled:

Teiseks teeb muret, kui tullakse välja paljudes maades juba ilmselgelt valeks osutunud mõtteviisiga, nagu võiks kiriku sõnumi „kaasajastamine“, minu hinnangul pigem lahjendamine, kirikut kuidagi tugevdada, elujõulisemaks teha ja rohkem inimesi kirikusse tuua. Tulemus on alati ja igal pool vastupidine. Peamine on, et ei tohi hakata kuulutama oma tarkust Kristuse asemel, kes ongi, nagu pühakiri ütleb, selle maailma silmis narrus, neile aga, kes usuvad, ainus pääste ja lunastus.

Mina ütleksin pigem nii:

Rõõmusõnumit tuleb igas kohas ja igal ajal ikka uuesti sõnastada ja ette elada. Traktoristiga rääkides ei saa kasutada sama keelt kui arstiga rääkides. Rõõmusõnum tuleb tihti „lahjendada“ nii, et kuulaja jaoks oleks see talutav, muidu paneb ta kõrvad kinni ja sõnum ei jõua kohale. Rõõmusõnumi kuulutamiseks pead sa alati ka omaenda tarkust kasutada ja leidma see osa, millest kuulajal parasjagu kasu on. Kiriku ametlikud õpetused ja piiblitõlgendused tuleb pidevalt kaasajastada nii, et nad aitaksid kuulutada Rõõmusõnumit muutuvale maailmale.

Tegelikult on sinu ja minu tõekspidamised ja veendumused väga sarnased. Kas pole ilus, kuidas sama mure võib kõlada nii erinevalt olenevalt elukogemusest?