Mis on jõulutunne?

Teisipäev, 26. detsember 2017. Eile laulis Vigala kiriku jumalateenistusel Meeskvintett ja solistid Anni Vitsberg ja Aveli Meeles. Käärkamber oli mitte ainult puupüsti täis vaid rohkem kui seda.

Ka siin minu tänuavaldus muusikutele, kes viivad kokku nii erinevaid inimesi. Teie töö on oluline osa selles suures protsessis, mida nimetatakse ka jõulurahuks!

Kuulutusel oli kirjas „kontsert-jumalateenistus“. Seega sattusid kokku kitsas ruumis nii harjunud kirikuinimesed kui ka need, kes jäävad koguduse elust kaugele. Küll olid mõlemas leeris need, kes itsitasid või turtsutasid kas nähtavalt või seesmiselt.

Aga ühtlasi oldi viisakas nagu Eestis kombeks. Õpetaja Kristiina käitus väärikalt ja kontrollis olukorda suveräänselt. Ta ei piinanud oma külalisi pika jutlusega, vaid piirdus peapiiskopi läkituse ettelugemisega. Ühel hetkel läks natuke piinlikuks, sest „kontsertsaal“ tühjenes siis, kui armulaud algas. Arusaadav, et see tekitas teatud liikumist. Järgmisel korral võiksime leida parema lahenduse sellele olukorrale.

Kuidas rõõmusõnumit tänases maailmas kultiveerida ja edasi anda? Kas liturgilised talitused on selleks vaja? Küsimus on tõepoolest raske. Me kirikuinimesed kipume arvama, et meie teame natuke paremini, kuidas elada rahus, kuidas saada õnnelikuks. Andke andeks, kui see on ülbe.

Jeesus ise, muide, kannatas kirikuinimeste ülbuse all. Ta ei leidnud, et nad mõistavad teda paremini kui niinimetatud patused. Temal on kohe kindlasti on hea meel, kui usuleige inimene võtab kuulda kasvõi kord aastas mõni osakene sellest sõnumist, mida ta maailmale tõi. Tuletan meelde selle loo, kus maksu- ja tolliametiülem ronib puu otsa, et Jeesust näha. Tol ajal peeti tölnereid reeturiteks, kellega hea kodanik ei suhelnud. Loe ise, kuidas lugu lõpeb: Lk 19,1-10 või Mt 9,9-13.

Hiljem nägin tagantjärgi, mida Annika Laats rääkis selles küsimuses paar päeva tagasi Terevisioonil. Ma imestan, kui hästi ta oskab leida õigeid sõnu ka neile, kes kirikus ei käi.

Saatejuht: Aga Eesti inimene ei ole ju muul ajal kui jõulude ajal väga usklik. Kuidas see inimene, kes ei käi kirikus, kuidas tema ikkagi selle rahusõnumi, selle rahutunde võiks kätte saada?

Annika: Kui ta oleks niisunue kingipakina kättesaadav, see oleks muidugi armas, siis me selliseid kingitusi teeksimegi. Aga ma usun, et Eesti inimene tegelikult igatseb nagu igasugune inimene armastuse järele, rahu järele, rõõmu järele, lepituse järele, halastuse järele… need on kõik teised nimed Jumalale. Ma arvan, et Eesti inimene ei ole sugugi nii kaugel Jumalast, kui me võib-olla häbelikult seda arvame, või pisut nagu silmi maha lüües et „Ei ei, minul ei ole temaga midagi pistmist“. Igaüks, kes usub armastusse, kes usaldab armastust, kes loodab, et selles on vägi, see tegelikult usaldab Jumalat ja otsib teda taga.

Vot see on jutt, mida kirikuinimesed peaksid meeles pidama, sest see aitab ülbuse vastu! Küsimus ei ole, kui palju sa loed piiblist või kui palju sa kirikus käid, vaid kas sa usud armastusse ja lepitusse ja halastusse.