Vestlus Ahto Kaasikuga jätkus

Esmaspäev, 30. oktoober 2017.

Täna lendan Belgiasse. Lennuk läheb alles kell 13.30, aga ärkasin juba kell 4 üles ja kirjutasin järgneva kirja Ahto Kaasikule, kes oli vahepeal vastanud minu esimsele kirjale (vt. Kiri maausuliste paavstile) ja kes muidugi ei mõelnud ümber väikese belgia hobiteoloogi pärast.

On olemas erinevad rahvad oma traditsioonide, ususüsteemide, jumalatega. Juudi rahvas juhtub lihtsalt olema selline, mille ajaloo kohta on palju lugemist. Aga Juudi rahva lugu erineb teistest ühes olulises mõttes: see on monoteismi idee algus. Monoteism on jumalapilt, mis „läheb järgmisele tasemele“. Juudid ise ei saanud siiani aru, et see tähendab ka nende enda rahva usule teatud hulk muutusi. Jeesus pidi kõigepealt surema. Aga idee, mis temast sündis, on suremata ja hakkas „maailmas laiali levima“ (sinule see ilmselt ei meeldi, aga ma ütlen sulle: lepi sellega, see on vältimatu). Monoteismi idee on see, et me ei küsi enam „Kelle jumal on kõige parem-suurem-tugevam?“ või „Kuidas saame kindlustada meie rahva ellujäämise?“ vaid lähtume arusaamast et kogu inimkond on üks rahvas. Kui see on nii, siis loogiliselt peab olemas olema üks „jumalate jumal“ (või mitte ühtegi Jumal: ateism). Tänapäeval on see arusaam tänu tehnoloogiale veel selgem kui tol ajal. Meil on valida monoteismi või ateismi vahel, mingi teine jumalapilt ei pea vastu planeedi tasemel.

Me ei saa jääda oma territooriumil ja mõelda „teised võivad meile külla tulla, aga siis lähevad nad jälle koju“. Territoriaalne mõtlemine on õigustatud, sest igal territooriumil on oma ajalugu ja kohalik kultuur, aga teatud hulk küsimusi ei saa jätta kohalikutele võimudele. Minu meelest kuulub nende küsimuste hulka ka küsimus, kuidas koolides usuasjadest rääkida, millised pühad pidada jne. Nendest küsimusest ei pääse ükski rahvas. Inimkond vajab mingisugune universaalne ühine usutunnistus. Kas kristlik usk on lahendus? Kindlasti mitte nii nagu „radikaalsed kristlased“ seda õpetavad. Ei Islam ega Bahaism ei tule minu meelest ka kõne alla. Maausk -ära võta isikllikult- ka mitte. Mulle tundub, et „humanitaarne kristlus“, mida ma näen Taizés või keskeuroopa katoliiklaste hulgas on ainus tõsiseltvõetav baas sellisele maailma ususüsteemile. Kohalikud rahvakultuurid peavad suutma sellesse integreedida. Rahvad, kes sellest aru ei saa, kustuvad ajaloo jooksul. Ma näen, et Eesti rahvas on hästi jonnakas ja kinni jäänud vigade külgele, mis tehti nende kultuuri vastu ka kristlaste poolt. Sa väljendad seda kui sa kirjutad „kirik on Eestis tegelenud orjapidamisega, piinanud ja mõrvanud inimesi, hävitanud meie pühapaiku ja kultuuripärandit“. Aga sinu pilt kirikust on vananenud, sinu inventuur kiriku tegevustest lõpes 200 aastat tagasi. Kui eesti rahvas keeldub kristliku kultuurist õppimast, siis viskavad nad koos vanniveega ka lapse ära. Rõõmusõnum on minu meelest see, mida ristiusk tegelikult tahab õpetada: et on olemas üksainus jumalate Jumal, kelle nimigi on püha, kelle palge ees keegi ei suuda seista, aga kes armastab kõiki inimesi, kelle poole me võime palvetes pöörduda (kuidas me seda teeme, kas otseselt või kaudselt, see on oma maitse järgi). Mul on kahju iga kord, kui näen, et Eesti rahvas ilmselt ei taha selle rõõmusõnumiga leppida. Loe ka siin. Ma jään ikkagi vaikselt lootma.

Ja muidugi ei veendunud ka minu teine kirja teda ümber…