Annika, Arne ja kooselu seadus

Neljapäev, 26. oktoober 2017. Ma töötasin jälle teemal Homode kooselust ja muutsin oma arvamust veid traditionalistide suunda. Oeh millist Pandora laeka olen seal avanenud! Aga eks see on osa minu õigluse otsingust, mis ise on osa minu palvetest… „Mu hing igatseb sind öösel, vaimgi mu sees otsib sind, sest kui sinu kohtumõistmised tabavad maad, õpivad ilmamaa elanikud õiglust.“ (Jesaja 26, 9 või Taizé lauluna hollandi keeles)

EELK vaimulikele tahan õelda: Sügisel arutlesid Annika ja Arne (mõlemad EELK vaimulikud) televiisoris sellel teemal (Suud puhtaks 04.10.2017). Annika (kooselu seaduse pooldaja) sai ilmelt pärastpoole Facebooki kaudu mingisuguse noomituse peapiiskopi Urmas Viilma poolt. Eesti meedia rõõmustas, et Annika kui töötajana on oma tööandja seisukohale avalikult vastu rääkinud (Urmas Viilma: Suud täis ehk Kas kirikus võib olla usuvabadus).

Kirik on siinmaal ikka veel tulus kiusamisalune. Aga see kiusamine on tegelikult lootuse märk. Kirik peabki mõnedest ettekujutusest vabanema, mis tal ajaloo tulemusena on külge jäänud. Näiteks arusaam, et vaimulikud on kohtunikud, kes ütlevad meile selgesti, kuidas Jumal otsustab. Annika julge väljaastumine näitab, et ka Kirikus ei ole kõik selge. Ma loodan, et EELK kasvab edasi selles suunas ja näitab maailmale, kuidas kristlased on kui suur pere, mille liikmed vahest kaklevad omavahel, aga teevad seda armastades. Ma loodan, et EELK vaimulikud suudavad ka tulises kakluses palvetada nii, nagu saksa luterlaste pastor Marianne Stein pakkus hiljuti oma kogudusele [1]:

Hea Jumal,
aitäh inimeste eest, kellega ma koos teel olen.
Sina tead kõike seda head, mida mina üksi ei saa endale anda
ja mille jaoks vajan teisi inimesi.
Ma tänan Sind impulsside eest,
ka siis, kui need vahest häirivad või lausa haiget teevad.
Ma tänan sind nende võimaluste eest, mida Sina mulle andsid
selleks, et ma teistele head teeksin.

NB: Vaata ka Reede, 5. jaanuar 2018.

Viided