Luc kirjutab homode kooselust¶
Reede, 20. oktoober 2017. Järgnev versioon minu arvamusest kirjutasin Eesti Kiriku avaldamiseks.
Homode kooselust¶
Elu läheb edasi ainult siis, kui mees ja naine saavad kokku. Seda teab tänapäeval iga laps. Selles mõttes on homoseksuaalsus ebaloomulik. Samas on ka looduses näha, kuidas ebaloomulikud arengud võivad vahest osutuda isegi kasulikuks.
Homode teema sattus esmalt minu huviorbiiti 2017. aasta juunikuus, kui üks minu parimatest sõpradest tunnistas mulle 48 aastasena üles, et ta on transgender. Meil tekkis tuline arutelu selle kohta, kas tegemist on „puudega“ või mitte. Ja siis sügisel arutlesid Annika ja Arne (mõlemad EELK vaimulikud) televiisoris (Suud puhtaks 04.10.2017) sama tuliselt sarnasel teemal. Ja Annika sai pärastpoole avaliku noomituse oma tööandja poolt. Ma ei saanud kõike seda ilma kommenteerimata jätta.
Oluline on aru saada, et homod ei ole homod meelega. Nad kannatavad ja on hädas. Ma pole psühholoog, aga ma kujutan ette, mida tunneb inimene siis, kui talle hakkab koitma, et ta on homoseksuaalne. Kindlasti on see ebameeldiv avastus. Samas on asi sel hetkel tema jaoks juba ammu otsustatud, sest seksuaalsus areneb meil inimestel tasapisi lapsepõlvest saadik. Nüüd sõltub tema iseloomust, perekonnast, sõpruskonnast ja ühiskonnast, kas ja kuidas ta oma saatusega lepib.
Homode otsene häda on küllalt tõsine: nad ei saa perekonda luua. Aga see on tühiasi nende takistuste kõrval, mida ühiskond neile valmistab. Homode peamine kannatus on tõrjutus. Selle tõrjutuse vastu peame võitlema. See võitlus on vahest ebameeldiv, sest seksuaalsusest rääkimine võib riivata meie loomulikku sündsustunnet. Siin tuleb meil aru saada, et homod ei ole süüdi, kui nad peavad oma õiguste eest võitlema.
Ainult milliste õiguste eest täpsemalt võidelda? Kas oma kaasinimestele ärrituv avalik käitumine on inimõigus? Mõni meie küla inimene ärritub juba siis, kui ma oma naisele bussipeatuses musi annan. Ma esialgu naersin, kui mulle seda öeldi. Aga pean tunnistama: neil on õigus nõuda, et nende emotsioone austatakse. Kui keegi mees suudleb kaamerate ees teise mehega, kuidas ma seda oma lastele seletan? LGBT aktivistid peavad leppima sellega, et homoseksuaalsus tekitab põhjendatud küsimusi ja sellepärast tuleb neil avalikus ruumis käituda viisakalt. Kes oma rahva viisakuse reeglite vastu eksib, sellel ei ole õigust kaevata, kui teda tõrjutakse.
Seda õeldud, kas homopaaride kooselu ei või olla üks uus kooseluvorm, mis rikastab meie ühiskonda? Selle registreerimine teeb ametlikuks, et kaks inimest tõotavad kokku hoida elu lõpuni hoolimata sellest, et nad bioloogilisi lapsi ei saa. See võimaldaks näiteks seda, et partnerid spetsialiseeruvad: üks teeb palgatööd ja teenib raha, teine ohverdab oma karjääri, et midagi kasuliku teha. Oluline on ka see, et üks pärib nende vara siis kui teine partner sureb.
Kui me lubame homodel koos elada, kas see mõjutab halvasti inimeste väärtushinnanguid? Kas Eesti rahvas tõesti tahab jääda arengupunkti, kus homode olemasolu on tabu teema, millest ei räägita? Kas me tõesti ei julge oma lastele seletada, et seksuaalsus läheb vahel untsu?
Arutelu homopaaride kooselu seaduse küsimuses on nii tuline, sest seda ei saa lahutada küsimusest, kas homoseksuaalsus on eksimine Looja seaduse vastu („patt“) või mitte. Kui see on „patt“, siis tuleb seda halastamatult tõrjuda kasvõi Euroopaliidu survele vastu. Piiblis on küll mitu kohta, mida võib tõlgendada selles suunas [1]. Võib tõlgendada, aga ei pea tõlgendama. Ma panen tähele, et kõige targemad piiblitundjad maailmas ei ole selles küsimuses siiani kokkuleppele jõudnud. Ortodoksi ja katoliku kirikud on küll seniajani Piiblit tõlgendanud ühtemoodi [2], EELK seisukoht on neile sarnane [3]. Aga üle maailma vaadates on asi mitmekülgsem [5]. Juba Luterlaste Maailmaliit (LWB) on ühisest seisukohast kaugel [6]. Ilmselt on see küsimus nii keeruline, et mitte keegi ei suuda kõiki aspekte näha. Mina ammugi mitte.
Samas oleme sunnitud midagi otsustama, sest elu nõuab otsuseid. Kirikute ühine seisukoht oleks selles mõttes oluline. Kirik ei muuda oma seisukohti kergemeelselt. Aga see siiski on arenenud ajaloo jooksul. Tuletan meelde nõidade põletamist või seda, et kristlased ei näinud orjapidamises mingit probleemi paarsada aastat tagasi. Kas ka kristlased jõuavad kunagi seisukohani, et homodel on oma koht ühiskonnas täisväärtusliku inimestena? Me ei tea. Aga ma loodan.
Mida ma ise kristlasena tunnen? Kui vanas testamendis ja ka Pauluse kirjades on tõesti mitu selgesti keeldavat lauset, siis mina ei näe Piiblis aga ühtegi lugu, kus Jeesus sellist keeldu kinnitaks. Ma näen pigem seda, et ta keerab patt-või-mitte küsimusi ümber ja näitab hoopis uut suunda. Ta võitleb nende vastu, kes kuulutavad „pattudeks“ igasuguseid asju, mida teised inimesed teevad. Kui inimene on hädas, siis tuleb Jeesus appi ega karda sellepärast ise hätta sattuda. Jeesus võitleb alati nõrkade ja hüljatute leeris. Kui me kristlastena keelame homopaaridel elada koos, siis võitleme tugevate ja „normaalsete“ inimeste leeris. Me võime sinna ohtralt leevendavaid sõnu peale valada, aga selline keeld väljendab ikkagi sellist hoiakut, et „homod peaksid kas laskma end ravida ja saama normaalseks“, või kui see neil ei õnnestu, siis „peidku ennast, jäägu häbisse, igal juhul jätku nad meid rahule“. Nii ei saa. Sellepärast olen oma südames Annika poolt.
Ma lugesin ka Urmas Viilma artiklit Suud täis ehk Kas kirikus võib olla usuvabadus. Arusaadav, et EELK pidi reageerima. Sest Annika kui töötajana on oma tööandja seisukohale avalikult vastu rääkinud. Erafirmas võib see olla põhjus vallandamiseks. Eesti meedia rõõmustab, sest kirik on siinmaal ikka veel tulus kiusamisalune.
Aga see kiusamine on tegelikult lootuse märk. Kirik peabki mõnedest ettekujutusest vabanema, mis tal ajaloo tulemusena on külge jäänud. Näiteks arusaam, et vaimulikud on Jumala kohtunikud, kes ütlevad meile selgesti, kuidas Jumal otsustab. Annika julge väljaastumine näitab, et ka kirik ei tea kõike. See on liigutus õiges suunas. Mina tahan sellist kirikut, mis julgeb õelda, et vaimulik on normaalne inimene. Ma loodan, et EELK kasvab edasi selles suunas ja näitab ette, kuidas kristlased on kui suur pere, mille liikmed vahest kaklevad omavahel, aga teevad seda armastades. Ma loodan, et EELK vaimulikud suudavad ka tulises kakluses palvetada nii, nagu saksa luterlaste pastor Marianne Stein pakkus hiljuti oma kogudusele [7]:
Minu kokkuvõte: Kui me tahame rahu majja homode kooselu teemal, siis minu meelest peavad mõlemad pooled oma seisukohta veidi üle vaatama. Homod peavad leppima sellega, et nende omapära võib olla ärritav ja et viisakusreeglite rikkumine ei saa jääda karistamata. Kristlased peavad leppima sellega, et kui ilmalik võim lubab midagi, mis on nende arusaama järgi taunimisväärt, siis „andku nad keisrile, mis keisri oma“. Ja mis kõige olulisem: kristlased oskavad loodetavasti isegi kakelda nii, et nende armastus ja austus üksteise vastu paistab välja.
Viided
