Laupäev, 7. oktoober 2017

Täna on meie pulma-aastapäev. 7. oktoobril 2000. a. registreerisime meie abielu Eupenis. Hommikusöögiks oli meil raclette ja me rääkisime lastele, kuidas see oli 17 aastat tagasi.

Õhtul saunas rääkisime ka ühest teemast, mis praegu kütab Eesti meediasid: mida arvab kristlus homoseksuaalsusest

Mis järgneb on minu arvamus, mille kallal ma veel mitu päeva hiljem kirjutasin.

Minu meelest on homopaaride kooselu üks tore kooseluvorm, mis rikastab meie ühiskonda. Selle registreerimine teeb ametlikuks seda, et kaks inimest tõotavad kokku hoida elu lõpuni hoolimata sellest, et nad bioloogilisi lapsi ei saa. See on majanduslikult huvitav. See võimaldab näiteks seda, et partnerid spetsialiseeruvad: üks teeb palgatööd ja teenib raha, teine ohverdab oma karjääri, et midagi kasuliku teha. Oluline on ka see, et üks pärandab nende vara siis kui teine partner sureb. Mina muide nimetaksin seda ka lihtsalt „abielu“, sest sõna „abielu“ ise ei sisalda, et tegemist on tingimata mehe ja naisega.

Aga kas homopaar tohib ka adopteerida mõnda last? Siiani arvasin, et olen selle vastu. Sest adopteerimisega tulevad mängu inimõigused. Kui „adopteerimine“ tähendab, et laps saab endale uut perekonda ja kui „perekond“ tähendb „isa, ema ja vähemalt üks laps“, siis ei saa me homopaaridele lubada, et nad „mängiksid perekonda“. Keegi ei tohi lapsi sundida kasvada olukorras, mis sarnanevad perekonnaga aga tegelikult ei ole.

Niimoodi arvasin. Aga nüüd muutsin oma meelt. Miks homopaar ei kõlbaks? Kui me keelame homopaaridel abielluda või adopteerida lapsi, siis me väidame sellega alatasa, et homoseksuaalsus on patt: et homod peaksid lasta end ravida ja saada normaalseks, ja kui see neil ei õnnestu, siis jäägu nad häbisse, peidku ennast ja jätagu meid rahul…

Asi läks veel hullemaks– hakkasin sellest lausa artikli kirjutama Homode kooselust.