Pühapäevakooli aasta algas

Pühapäev, 1. oktoober 2017.

Täna algas uus kooliaasta Vigala Maarja koguduses. Kolmeaastane Lenna on uus, muidu on samad lapsed nagu juunikuus.

Juba aastaid, et meie väike rühm ellujäämise ääres vaevleb. Ükskord kurvasin kaasõpetajale „Kui me ei teaks, kui väga me seda tahame, siis lõpetaksime selle töö ära.“ Sellega ma muidugi ei pidanud silmas need ilusad hetked koos lastega vaid kurb asjaolu, et nii paljud lapsed jäävad sellest ilma, sest Vigala rahvas ei võta tuld ega näe miks nende lapsed peaksid piiblist lugu pidama.

Aga näe, väike leegike ei kustu. Laste vaimustus innustab meid. Ka täna jälle imestan tunni lõpus: kui ilus see oli! Meile tuli isegi välismaalt külaline, sest Maril oli just täna Saksamaalt vahetusõpilane külas. Kaks neidu täitsid noorte kohta, mis muidu oleks tühjaks jäänud. Küll meil vedas jälle. Mis ma kurdan! Kas need väikesed märgid ei näitagi, et asi oli väärt natuke ettevalmistustööd teha ja natuke oma ajast kinni panna?

Jumalateenistus oli lastepärane ja ilus. Kuna täna polnud kirikumeest, siis ronisid lapsed ise kirikutorni ja lõid kella! Kristiina oskab jutlustada nii sõjameestele kui ka lastele oma keeles. Kirikupalve lugesid Ülle ja Mari.

Me lugesime Ap 12,4-11, see põnev lugu, kuidas ingel päästab Peetrust vangist. Pean tunnistama, et ma täna ei jõudnud eriti süveneda sellesse teksti, sest istusin selliste laste kõrval, kes on eriti ärksad ja eriti harjunud mitte tähele panna, kui kuskilt kaugelt kostab mingi hääl, mis sarnaneb televiisori või raadiohäälega. Aga isegi siin: nad ei jõudnud ära väsida, kui jumalateenistus oli juba möödas.

Algasid mängud, mida seekord Oliver oli ette valmistanud täitsa ilma minuta. Mis ma üldse kaeban, et Vigala rahvas ei võta tuld!? Meid on kolm õpetajat olemas ja neljas tulemas! Oliver oli valinud täpselt selliseid mänge, mis sobisid meie seltskonnale. See polnud lithne, sest vanus oli ilusti ära jagatud 3 ja 49 aasta vahel. Lapsed, noored ja täiskasvanud said kaasatud.

Kui me lõpuks kogudusemajja jõudsime, ootas meid järjekordne rõõmus üllatus: laud kaetud ja supp tirinal ootamas. Aitäh Jutale ja Lilianile! Kõlas rõõmus kaanon „Jeesus, Jeesus, meie igapäevane leib anna meile tänapäev ja õnnista meid sa“ ja nii lõpeski esimene koolitund mõnusate vestlustega.