Mis maa see on?

Esmaspäev, 17. juuli 2017. Eile käisime Eesti Rahvamuuseumit vaatamas. Liina (Vigala Ümarlaud) oli kokku kutsunud terve bussitäie Vigala rahvast, see oli mõnus seltskond.

Kuna ma uudiseid eriti ei loe, siis nägin Eesti rahvamuuseumi esimest korda. See on uhke ja grandioosne hoone, mis näitab nii turistidele kui ka eestlastele selgesti, et pole sellel Eesti rahval midagi häbeneda.

Ma nüüd nägin ka oma silmadega seda pleksiklaasist Maarjakuju pilti. Sellest olin isegi mina kuulnud, kui see oktoobris kuulsaks sai ([1] [2]).

See kuju lendab nüüd ise aeg-ajalt kildudeks, keegi ei pea enam jalaga lööma.

Uudishimu pärast oleksin tahtnud järgi proovida, kas jalahoobi sensor veel töötab. Aga seda ma ei suutnud teha. Liiga kallis on mulle Maarja ja tema lugu. See lugu räägib, kuidas Jumal võtab ette ja ilmub inimestele inimesena. Kuidas selleks oli vaja noor naine, kes teda sünnitaks. Ja tol ajal mõisteti naisi surnuks, kui nad jäid rasedaks ilma et nende abikaasa oleks kaasa aitanud. Ja Maarja nõustus rõõmustades selle imeliku plaaniga. Olen tuhandeid kordi palvetanud „Püha Maarja, Jumala ema, palu meie eest, nüüd ja meie surma tunnil“ ja kavatsen seda edaspidi veel teha. Need sõnad on aastate jooksul minu ajju imbunud nii, et nad saadavad mind kogu eluks.

Muidugi on ateistile arusaamatu, kui töökas inimene istub maha ja raiskab oma kallis aega vanu sõnu korrates. Muidugi tohib seda pilgata. Aga selline pilkamine näitab, kui vähe sa tead.

Muide õppisin ma täna pildirüüste kohta nii mõndagi. Näiteks selle teoloogiline seletus on huvitav: Moosese raamatus on kirjas „Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti sellest, mis on ülal taevas…“ ja reformatsiooni teoloogid võtsid seda ilmselt liiga tõsiselt. Või ma õppisin, et pildirüüste oli alguses hästi korraldatud kirikuvara müük, mille tulu läks linnavalitsusele. Ja et rüüstamiseks ja vandalismiks muutus see pigem sellepärast, et vaeste vihas rikkaste vastu süttis põlema. Kõike seda ma küll ei õppinud otseselt muuseumis, vaid lugesin seda Vikipeediast. Täpsemalt Vikipeedia saksakeelsest artiklist, mille eestikeelne tõlge on nii halb, et isegi mina mitte-eestlasena tunnen sellest häbi.

Muuseumi avalike suhete juht Kaarel Tarand ilmselt ei tunne häbi sellest, et tema „mittekristlasena ei tea, mis võiks olla kristlastele solvav või mis mitte“. Tema on ju ainult patuoinak, kes kaitseb muuseumi idee nüüd kriitikute eest. Kui vaatan, mida muuseum ristiusust näitab (ja mida mitte) saan aru, kui vähe nad sellest teavad. Et see Maarjakuju idee üldse läbi läks, paneb mind mõtlema: Mis maa see on, mille rahvamuuseum uhkeldab oma teadmatusega? Mis maa see on, mille rahvas nii kangekaelselt keeldub Jeesuse sõnumi järgi elada? Mida kirik on neile halba teinud, et nad nii sügava viha kannavad?