Piiblilugemise laager Uulu laagri asemel

Esmaspäev, 29. mai 2017.

Uulu laager (Pärnu praostkonna lastelaager) sel aastal ei toimi. Kas tegemist on ainult aastase pausiga või kas Uulu laagrid kaotasidki ajalukku, seda ma praegu ei tea.

Aga ma ikka tahan, et minu lapsed õpiksid, et me pole sugugi ainukesed, kes usuvad Jumalasse ja mida tähendab armastada oma ligimest. Ja just suvevaheaeg on selleks hea võimalus, mida ma ei taha niisama lasta mööda minna.

Sellepärast registreerisin Iirise teise laagrisse, kuhu kavatsen ka ise osaleda ja juhina kaasa aidata. See teine laager juhtub olema Avatud Piibli Ühingu (APÜ) poolt korraldatud Piiblilugemise laager.

See laager toimub sellel aastal Pähklimäe laagrikeskuses Saaremaal, mis kuulub baptistidest, priilastest, evangeeliumi kristlastest ja nelipühilastest ühendatud Kuressaare Siioni kogudusele.

Ma ei saa siinkohal maha vaikida seda, et Baptistliku usuõpetuse juures ei meeldi mulle selle äärmuslikkus. Äärmuslikud kristlased on minu meelest peamine põhjus, miks Jeesuse rõõmusõnum kasvab maailmas praegu valesse suunda. Rõõmusõnum on minu meelest suunatud kõigile inimestele ja seda eesmärki on võimatu saavutada kui sa ei loobu kinnisideest, et Piibel oleks ainus ja viimane „Jumala Sõna“. Jumala Sõna sai lihaks, mitte raamatuks. Piibel on kristlastele püha selles mõtes, et see on Jumala ilmutus (üks paljudest), see on kõneldud, edasi antud ja kirja pandud Jumala Sõna ning sellepärast ei saa seda muuta. Aga kõik kristlased peaksid olema teadlikud sellest, et ka nende Pühakiri on vaid tööriist, mis kajastab ainult osa Jumala Sõnast ja seegi ainult meie puudulikus inimeste keeles.

Äärmuslikud usulised rühmitused, kes võtavad oma Pühakirja (olgu see Piibel või Koraan) nagu sisaldaks see kogu tõde, on maailmas kahjuks praegu kasvamas ja see on muret tekitav. Terve mõistusega inimese reaktsioon peabki olema hirm ja eemalehoidmine. Äärmuslikud usulised eitavad ka teaduse tulemusi arvesse võtmist. Nii ei saa. Inimese mõistus on -muidugi- ka vaid tööriist ja puudulik, aga teadus kui inimkonna mõistuse tööriist ei saa olla vähem tähtis kui ükskõik milline usuõpetuse pühakiri. Või lihtsamalt õeldes: juutidel, moslemitel, buddistidel, hindudel, ateistidel ja bahaidel on sama palju lootust jõuda Taevasse nagu kristlastel.

Muidugi tuleb vahet teha Baptistide ja nende kiriku usuõpetuse vahel. Mitte kõik baptistid on äärmuslikud. Ka katoliiklikus kirikus (mille õpetus on minu meelest selgesti mitte äärmuslik) leidub äärmuslasi ja ateistide hulgas leidub neid samuti. Kas mõni usuõpetus kasvatab rohkem äärmuslasi kui teine, see on väga raske hinnata. Näiteks kardan, et Allan Kroll (Tallinna vangla kaplan [1]), kelle jutlus ma eile kuulsin Kohilas) ei nõustu minu arvamusega, et ka moslemid jõuavad Taevasse. Paistab, et meil on põhimõtteline lahkarvamus selle kohta, kuidas õigesti suhtuda teistes religioonides kasvatatud inimestega (ja kui oluline on õpetada seda ka lihtrahvale). Aga ma polegi temaga rääkinud. Ja isegi kui me räägiskime ja ta teoreetiliselt minuga nõustuks, siis kuulen ma siiski tema kõnest kuidagi välja, et tegelikult usub ta midagi muud. Nii et väga raske on hinnata, kas mõni õpetus toodab äärmuslasi või mitte.

Kõige parem ja loomulikum usuõpetus Eesti rahvale on siiski kristlik usuõpetus, sellest olen veendund. Hoolimata sellest, et iga kirik väänab seda natuke oma maitse järgi. Ja hoolimata ka sellest, mis Eesti kirikuvaenulik ühiskond paistab sellest arvavat.

Muide on APÜ oma veebisaidi järgi mitte äärmuslik. See on Eesti osa organisatsioonist nimega Scripture Union International, mille missioon on selgesti ja ilusti sõnastatud: „Working with churches, Scripture Union aims to make God’s Good News known to children, young people, and families and to encourage people of all ages to meet God daily through the Bible and prayer.“

Ja APÜ laagrimeeskonnas on ka vähemalt üks luterlane, Oliver, kellega sain tuttavaks Vigala pühapäevakoolis. Oliver kirjutas mulle, et „laagrimeeskonnas on luterlasi, baptiste, nelipühilasi jne. Kõik on teretulnud- me rikastame üksteist. Jumal on kõigil üks. Meie laagrikorraldajad on nagu üks pera sõltumata, kust kirikust keegi tuleb. Ja uued tulijad võetakse alati rõõmuga vastu.“ Oliver kirjeldas ka laagri sisu nõnda: „Need laagrid on mõeldud kõigile lastele sõltumata konfessioonist. Igal päeval õpime lastepäraselt ühe piibli kirjakoha ja räägime, kuidas see lapse elus toimiks. Laagrites on palju muusikat, kristlike laulude õppimist, pilli- ja kunstitöötoad, reporteritöötoad jne. Ning siis on mängud ja sport jm vahvad ülesanded, mis aitavad seda päeval õpitud kohta piiblist meelde jätta. Lapsed, kes on käinud, ootavad väga suurt mängu, laagrilõket ja vahukomme. Õhtuti teenime lapsi, pestes nende jalgu. Jalapesu on laste seas samuti üllatavalt populaarne. Lisaks püüame alati pöörate igale lapsele niipalju tähelepanu, kui ta tunneb, et ta vajab.“

Kõike seda kirjutasin siia sellepärast, et sa teaksid, kui kriitiline ja ettevaalik ma olen ja et ma ikkagi valisin Iirisele just seda laagrit ja et ma soovitan seda laagrit ka teistele lastele.