Esmaspäev, 24. aprill 2017

Veel eilsest külakoosolekust.

Tõnuri on tegijatüüp. Ta ei viitsi raisata oma aega koosolekutega. Õigemini ei näinud ta oma ameajal selleks lihtsalt vajadust ja ütleb (õigesti) ka, et seda ettepanekut ei tulnud ka küla elanikelt. Ta tahab asjad ära teha. Kui külaelanikul on probleem, siis pöördugu külavanema poole ja seletagu talle. Pole mõtet kogu arutelu avalikuses ajada. See on üldiselt levinud mõistlik ja effektiivne modus operandi.

Demokraatia, rahva vabadus pole võimalik siis kui rahvas kaasa ei räägi. Rahvas üldiselt ei taha olla vaba, sest palju mugavam on lasta ülemustel-poliitikutel otsustada ja tegutseda nii, kuidas nad juhivad. Rahvas lihtsalt tahab valida kedagi, keda saab usaldada. See tuletab mulle meelde, kuidas Mooses viis Iisraeli rahvast Varao orjusest välja ja sai siis õiendada (2Ms 16,2-3).

Aga siin jõuame ka selleni, kus mina oma usu ja tunnega enam ei nõustu Tõnuri strateegiaga ja kus ma loodan, et Ilona hakkab seda paremini toetada.

Ma usun, et tänapäeval on vaja rohkem läbipaistvus ja suhtlus lihtrahvaga kui see, mida Tõnuri saavutas. Tõnuri tahab, et rahvas usaldaks teda niisama, pimedalt, nagu lambad usaldavad oma karjast. See tuletab mulle meelde, kuidas volikogu esimees oma kõnes seletas, et Vana-Vigala põhikooli tulebki kinni panna, sest „me volikogus otsustasime nii, usaldage meid ometi“. Reemetitaolised kriitikud ajavad teda närvi. Muidugi esiteks sellepärast, et see pidurdab otsustamisprotsessi. Aga ma kahtlustan, et ta kardab ka oma hoolikalt pleekinud valget särki määramist.

Siinkohal pean ütlema, et asi on tegelikult palju keerulisem. Tõnuri ise vastab minu teooriale väga asjalikult, et ta „meelega ei võtnud ise paljudes asjades initisatiivi, et ei oleks sellist lambakarja efekti. Meil on palju huvigruppe, kes kõik tegelevad omas suunas. Ma lasen külal elada omas rütmis ja ei hakka liiga palju oma tahtmisi vahele suruma.“

Samuti pole ka mõtet, mida Reemet eile näitas. Reemet, sa ei tohi lihtsalt kõik ära rikkuda. Sina ka peaksid näha ja tunnustada kõik seda head, mida Tõnuri on teinud. Sa tegid eile mitu väga asjaliku tähelepaneku ja mul on hea meel, et sa tunned minuga kaasas rahva vabaduse suhtes, aga palun õpi olla tänulik teiste inimeste vastu ka siis kui nad ei tegutse alati täpselt nii nagu sina oleksid teinud. Ära raiska oma aega teiste vastu sõditamisega, otsi pigem lepitamist ja koostööd. „Lihtne on armastada neid, kes sulle armastusega vastavad, hoopis teine asi aga jätkata nende armastamist, kes sulle hetkekski hingamiserahu ei anna.“ (APÜ, Avatud Piibliühing) ja Mt 5:43-48.

Ma ütleksin, et piir nende kahe nägemuste vahel on ebamäärane ja sildistamine „Tõnuri strateegia“ on lihtsustatud. Küsimus on selles, kui palju energiat on mõistlik investeerida demokraatiasse, kui kõvasti tuleb lihtrahvast kaasata avalikutes aruteludes. Ka mina ei toeta sellist demokraatiat, kus perenaise käest küsitakse söögivalmimiste ajal Facebooki arutelul, kas ta toetab eutanaasiat või mitte. Aga samuti ütlen, et külavanemal pole ainult õigus olla kurssis vaid ka kohustus informeerida külaelanikke. Et Tõnuri selleks vajadust ei näe või aega ei leia, on küla kontekstis arusaadav ja andestav, aga ma loodan küll, et Ilona käe all see areneks paremasse suunda.

Nii et see, mis eile Vana-Vigala rahvamajas toimus, oli külamastaabis täpne vastand sellest arutelust, mis toimub maailmas siis kui Donald Trumpi või Vladimir Putinit valitsevad presidendina. Mina ka ei tea, kuidas me maailma mastaabil sellest jamast välja pääseme, aga küla mastaabis oli Ilona valimine üks samm õiges suunas, seda ma usun.