Vana-Vigala külavanem on Ilona Pappe

Pühapäev, 23. aprill 2017. Täna toimus Vana-Vigala rahvamajas külakoosolek, mille peamine päevakorrapunkt oli külavanema valimine. Tõnuri Nurmeots oli selles ametis olnud kolm aastat. Meil Vigalas on selline kord, et hiljemalt kolme aasta pärast tuleb uut valimist korraldata. Tõnuri ise ei kandideerinud enam.

Kuulutus oli ilmunud Vigala Sõnumites. Viimastel nädalatel olin ma helistanud paljudele inimestele ja julgustasin neid kandideerima. Sellepärast teadsin, et kandidaate on vähe.

Kohal olid umbes 30 inimest. Kummalisel kombel olid neid peamiselt Jaama rahvas. Ma ei saa aru, miks Mõisa inimesed ei osalenud.

Koosoleku alguses vaatas Tõnuri oma ametiperioodile tagasi: Lasteaed on laiendatud. Rahvamaja suhtes toimus tõeline ümberpöörd- kui vallavalitsus kolm aastat tagasi selle hoone eest vaevalt muretses, siis on see nüüd tõesti heas korras. Küla sai bussipeatuse. Maanteeamet otsustas silla korda teha (see oli küll niisama mainitud, sest sellel projektil ei löönud keegi kohalik kaasa). Hirvepargis on MTÜ JSVV tubli tööd teinud. Mõisapargi heaks oli projekt ja rahastus kolm aastat tagasi täitsa olemas, aga volikogu otsustas seda siiski mitte teha. Siin on ka Tõnuri saavutus, et nüüd on jälle lootus. Ujumisplatsil on nüüd päästerõngas. Ja viimaks aga mitte vähe tähtsaks sai põhikool päästetud ka (osaliselt) tänu Tõnurile.

Mina pidasin järgmise kõne.

Mida meie küla vajab

Vana-Vigala küla paistab silma sellepoolest, et siin pole olemas ühtsusetunnet. Siin on mitu rühmad, kes igaüks omal alal väga tublid on, aga kes ei suhtle omavahel. Inimestel on erinevaid poliitilisi vaateid, erinvaid nägemusi, kuuluvad erineva ühiskonnaklassidesse, kohtuvad küll päevast päeva tänaval aga ei räägi rohkem kui „Tere“.

Väiksemates külades on vist nii, et külavanem teeb omi asju oma nägemuste järgi ja kogu küla järgneb talle kuulekalt. Või kui nõus ei ole, siis vähemalt ei keeldu natuke kaasalöömast. Vana-Vigala rühmitised aga on jonnakad.

Ma muidugi liialdan. Ja ma ei saa ka õelda, et see oleks halb. See on tegelikult hea märk. Seda võib positiivselt näha: Vana-Vigala küla on mitmekülgne ja mitmekihiline. Unity in diversity (unitas in varietate). Multikultuurne ühiskond.

Milline inimene suudaks neid omavahel ära leppida? Ma ei mõtle nüüd, et nad kõik üheskoos hõiskavad „hurraa“ ja löövad kõigidel ühisprojektidel kaasa. Aga ma arvan, et

See mitte omavahel suhtlemine ei tule halvast tahest. See on lihtsalt sellepärast, et suhtlemine on raske.

Me korraldame igasuguseid vahvaid üritusi ja oskame neid välja kuulutada, aga keegi ei viitsi pärastpoole veel sellest tagasivaates kirjutada. Heal juhul räägivad korraldajad omavahel ja ütlevad, mis neile meeldis, mida võiks järgmine kord paremini teha jne. Kui üritus oli piisavalt suur, siis keegi -heal juhul- veel võtab vaeva ja kirjutab artikli vallalehele. Suhtlemine on päris töö.

Selle omapära tõttu on Vana-Vigala külavanema olemine eriline väljkutse. Sest külavanem peab olema selline inimene, kes suhtleb kogu külaga.

Muidugi on külavanem ka inimene. Tal on oma poliitilised vaated, visioonid ja kuulub ühe teatud ühiskonnaklassi. Aga samuti peab ta olema teiste teener. Küla kokku hoidmine peab olema tema esimene eesmärk. Kõik tema enda visioonid peavad jääma teisel kohal.

Minu isiklik panus selles visioonis on Vilma projekt, tähendab andmebaas, mida küla aktivistid ja külavanem võiksid kasutada selleks, et paremini koos töötada. Varsti läheb see avalikusele ja ma loodan, et küla aktiivsed inimesed, vähemalt igast rühmast üks esindaja, löövad sellega kaasa.

Märkused

Reemet oli ka kohal. Kes muidugi ei jätnud välja ühtegi võimalus vahele segada ja omi kriitilisi märkusi teha. See oli tüütu, sest tegelikult ei tahtnud keegi Tõnurit kritiseerida (sellel polnud mingi mõtet kuna nagunii tema amet lõpes). Ma istusin Reemeti kõrvale, et teda maha rahuneda. See õnnestus mul ainult vähesel määral. Ta ei jätnud järgi. Teda paluti lahkuda. Teda oleks peaaegu välja visatud. Kaks inimest lahkusid isegi koosolekust, sest nad ei suutnud teda enam kannatada.

Kui ma küsisin Tõnurilt, miks ta kunagi ei kutsunud külakoosolekut kokku nende kolme aasta jooksul, siis sain vastuseks kinnituse, et ta jah peab neid mitte eriti kasulikuks.

Kui Tõnuri küsis, mida me tahame paremaks teha, siis tulid ettepanekuid ja ideid nii palju et ma ei jõudnud neid meeles pidadagi. Neid olid muidugi peamiselt kohalikud mured, tähendab Jaama külaosa omad. Vahva oli Maie jutt, kuidas bussipeatuse lõhkujad said kinni peetut tänu Andrese ja Liina kiiret tegutsemist.

Ma ise ei hakkanudki siin rääkima (kuigi mul on ka mõned ideed), sest minu meelest polnud see küsimus õiges kohas. Mina tahtsin kõigepealt teada, kes saab külavanemaks.

Muide oli Reemet see, kes tuletas Tõnurile meelde, et koosolekust on vaja protokolli teha. Selleks oli Astra algusest peale valmis olnud, aga alles nüüd hakkas ta siis tööle.

Tanel sai sõna ja rääkis ex prompt natuke tarka juttu selle kohta, millised on külavanema ülesanded.

Nüüd hakkati küsima, kes üldse kandideerib. Neeme ütles selgesti ära. Urmas ka. Tõnuri käest paluti, et ta jätkaks, aga ka tema jäi kindel, et enam ei taha.

Reemet oli esimene, kes Ilonat ette pani. Mulle see ei meeldinud, sest ma ju ka tahtsin Ilonat ja ma kartsin et nüüd rahvas enam ei vali Ilonat puhtalt sellepärast, et see oli Reemeti idee. Õnneks ei rääkinud ta väga pikalt ja siis sain mina rääkida, miks ma pooldan Ilonat külavanemana.

Nii et lõpuks oli Ilona ainus kandidat. Hääletamine toimus avalikult, sest keegi ei nõudnud salajast hääletamist. Neeme oli erapooletu, teised hääletasid Ilona poolt.

Mulle väga meeldis Ilona kõne, mida ta pidas oma ameti alguse puhul. Ta ütles umbes nii: „Üksi ma ei saa midagi teha, mul on teie abi vaja. Ma ei luba ka midagi, vaid see et hakkan tegutseda. Ärge siis pange pahaks kui ma koputan teie uksele ja palun abi.“

Muret valmib mul veel see küsimus, et Ilona on nüüd küll ametlik külavanem, aga kas Mõisarahvas hakkab teda omaks võtma? Loodame.