Kusta Rumma (12.03.1942 – 08.04.2017)

Tere sõbrad,

möödunud laupäeval suri 75 aasta vanuselt Ly isa, minu äi, Mari ja Iirise vanaisa Kusta Rumma. Homme, vaiksel laupäeval, on matus kell 12 Tallinna metsakalmistul. Kui soovid temaga hüvisti jätta, siis tule. Ka lapsed on teretulnud. Kui soovid ka peielaual osaleda, siis anna ruttu teada.

Juba 2014. aasta juunist oli Kusta ja meie elu kõvasti muutunud, sest teda rabas insult, millest tema tervis ei taastunud enam endistviisi. Need viimased kaks ja pool aastat olid olnud rasked aga ka ilusad. Kehaliselt oli ta veel suhteliselt heas vormis, aga ei rääkinud enam ja elas ka vaimselt peamiselt omas maailmas. Ta oli niinimetatud piiratud teovõimega isik ja vajas päevaringselt hooldust. Samuti oli meeldiv talle külas käia, sest ta oli tavaliselt heas tujus.

Õnneks oli nendel rasketel aastatel olemas tema naine Asta, kes hoolitses armastavalt tema eest ja oli ka tema seaduslik eestkostja. Nad olid abiellunud alles 2012. aasta septembris nii, et nad said nautida oma abielu ainult vähem kui 2 aastat. Enne Astaga abiellumist oli Kusta olnud lesk 6 aastat, kuna tema esimene naine ja laste ema Anne suri 2006. aasta juunis.

Detsembris tabas teda ilmselt veel üks insult ning sellest saadik oli ta lahkumas. Ta oli oma olukorrast teadlik ja ei kartnud midagi. Ta oleks juba siis läinud, aga arstid tegid oma töö ja takistasid teda veel natuke. Nüüd sai ta lõpuks sellega hakkama.

Kuna Kusta oli teadlane, siis on tema kohta ka artikkel Vikipeedias olemas (mis on praegu alles väljavõte Eesti Teaduse Biograafilise Leksikonist. Kui keegi mind aitab, siis ehk hakkan seda täiendama).

Aga mis minul endal on oma äiapappa kohta rääkida? Nii mõndagi.

Näiteks ei elaks me Vigalas ilma temata. Meie maja remontimist poleks ma iialgi julgenud ette võtta ilma tema abita. Tegelikult oli tema selles projektis insener ning tööde juht, Ly täitis kliendi rolli ja mina olin rahastaja.

Ta ei aidanud ainult maja remontimisel. Juba enne kui minust üldse jutt oli, oli ta asunud osaühingu Rumma & Ko (minu praegune tööandja Eestis). Esimestel aastatel aitas ta paljudes paberiasjades. Ta oli minu nõuandjaks igasuguste asjade ostmisel, alates boileritest läbi autode kuni korterini. Ta sõidutas meid lennujaama kasvõi keset ööd.

Ta oli väsimatu tegelane. Kui ta oli meil külas Vigalas, siis käisid talgud hommikust õhtuni. Ükskord septembrikuus mäletan teda ütlemas, „see on küll sügisel üks hea asi, et sa ei lähe enam nii hilja magama“.

Ta oli hooliv isa oma lastele. See polnud muidugi alati teretulnud, sest nood olid ju vahepeal täiskasvanuks saanud. Tihti olin mina vahendaks siis kui Ly jälle oma isaga kakles. Nii et tänu temale õppisin ka eesti keelt selgemaks.

Mitte ainult eesti keelt õppisin ma tema kaudu selgemaks. Ka eesti rahva hinge kohta sain nii mõndagi paremini aru temaga leiliruumis või söögilaual vesteldes. Nagu enamus eestlasi ikka, ei pidanud ka tema ennast usklikuks. Ükskord rääkis ta mulle selline anekdoot. Filosoof osales talgudel. Teda pandi laudaseinad ära lubjata. Terve päev ei tulnud ta laudast välja. Õhtul läks peremees vaatama, kui kaugele ta oli jõudnud. Lubjaämbrid olid puutumata ja filosoof lamas põrandal, vaatas lakke ja seletas peremehele, et tema lehmad oskavad lennata. Misasi? küsis peremees. Filosoof näitab lakke, kus olid tõeoolest näha lehma jalajäljed. Peremehel võtis tükk aega filosoofile seletamiseks, et need jäljed olid sinna sattunud siis kui laelauad olid ehitsue ajal maas lebanud…

Siinkohal pean lisama, et Kusta oli tegelikult küll filosoof selles mõttes, et ta tegeles ka küsimustega, mis ulatuvad igapäevastest praktikast kaugemale. Ta lihtsalt ei kasvanud üles ühiskonnas, kus ka nii eksistentsiaalsed küsimused nagu „Mis juhtub inimese hingega pärast surma?“ oleks väärt, et inimesed sellest räägiksid.

Aga minuga ta küll rääkis sellest. Ühte asja teame küll selle küsimuse kohta: me teame seda, et me vastust ei tea. On matemaatiliselt loogiline, et kui on olemas mingi maailm, mis asub väljaspoolt meie mailmast ja mis on meie mõistusele nähtamatu, siis me seda ei saa kunagi teada. Nii et me teame, et me ei tea, kas Jumal on olemas, kas ta armastab ja ootab meid taevariigis. Ateist lihtsalt usub ühte asja ja kristlane usub teist asja, aga „usklikud“ sõna otseses mõtes oleme mõlemad. Kui sa sellest olulisest pisiasjast kord aru said (Kusta sai), siis lepid tasapisi sellega, et su enda tütar tegeleb aktiivselt usuga, palvetab ja tunneb piiblit. Siis hakkad lõpuks isegi kaasa ümisema, kui nad enne sööki laulavad „Tulge tänage Jumalat“.

Kusta, mul on hea meel, et ma Sinuga kokku sain selles elus. Ja ma usun siiralt, et me kunagi taas kohtume taevariigis.

Kusta, sa polnud usin kirikuskäija, aga ära nüüd pabista, kui sa Jumala palge ette astud. Ma tuletan Sulle meelde selle loo bussijuhist ja preestrist, kes surid samal ajal. Bussijuhile hüüdis Jeesus juba kaugelt „Tule aga sisse, sa tubli poiss!“. Preestrile seevastu ütles Jeesus „Sina natuke kannata, ma ei tea veel kas ruumi jätkub“. Preester imestas selle üle, aga Jeesus seletas „Vaata: kui sina seisid kantslis, siis kõik magasid. Aga kui tema istus roolis, siis kõik palvetasid.“

Aamen.

Suurel reedel, 14. aprill 2017. a. (veebis lugemiseks vaata siin)