Rello nähtamatud tulemused

Pühapäev, 5. veebruar 2017. Eile sai Rello eneseusaldus proovile pandud: ei mingit auhinda Tuljakul! (Tuljak on Eesti Segakooride Liidu poolt korraldatud võistlus, mis toimub iga kahe aasta tagant Tartus. Seal saavad auhinna ainult esimesed kolm koori, ülejäänud kohti ei avalikustata.)

2015. aastal ei saanud me auhinda sellepärast, et B kategooria oli lihtsalt liiga kõrge meie jaoks. Aga sel aastal arvas nii mõni laulja vaikselt, et vähemalt kolmas koht on meile juba kindel. Ka mina läksin selles õhkonnas ärevile. Kui algas autasustamine, siis istusin saalis ettepoole, sest tahtsin pildistada auhinna üleandmist meie dirigendile. Paraku see siiski ei tulnud. Tuli välja pigem see, et Rello kvaliteet ei ole mõõdetav. Žürii esimeeski ütles oma kõnes, et ta oleks pigem tahtnud viiki pakkuda. Olime küll natuke pettunud. Meie pingutused jäid akadeemilises keskkonnas nähtamatuks. Žürii ei pidanud meid nii tähelepanuväärseks. Tagasiteel läks vähemalt tund aega enne kui kõlas esimene bussilaul.

Sellest hoolimata oli terve päev järjekordne tore elamus Relloga. Kui mitte žüriist, siis saime teistest kiitust küll. Näiteks mõni teise koori liige olevat öelnud, et „Teid kuuldes me enam ei looda auhinda saada“. Üks lõbus hetk, mida ma elu lõpuni ei unusta, olid need minutid lava taga enne meie etteaste. Me pidime vait olema, aga see neiu, kes meile seda pidi ütlema, oli Thea endine õpilane…

Rello polegi eliitkoor. Seda me teadsime juba enne. Ma oleksin ammu lahkunud, kui Rello oleks eliitkoor. Ma ei tahaks kahte proovi nädalas. Samuti on Rello selgesti parem kui keskmine külakoor. Ei ole nii, et ainult laulu- ja koosolemisrõõm meid ühendaks. Meie pingutused on teistelegi inimestele nähtavad ja kuuldavad. See on ilmselge tulemus. Relloga lauldes saad olla uhke, sest meidki kiidetakse.

Võistlus, selektsioon ja sellega kaasnev elitaarne käitumine paistab meie maailmas tihti kui ainus eduni viiv tee. Me ei näegi tavaliselt midagi muud kui võitjaid, sest meie maailmapilt koosneb enamasti sellest, mida me lehtedes loeme, raadios kuulame ning telekas näeme. Kunagi ammu oli võistlus ellujäämiseks vajalik. Aga sellest on inimkond tänaseks õnneks välja kasvanud. Võitlust võib kasutada motivatsiooni tekitamiseks, aga ei tohi unustada, et tegemist on ainult mänguga. Muidu on tulemus pikapeale vastupidiseks.

Mulle meeldib Rello juures just see, et me suhteliselt vähese pingutusega suudame luua nii palju rõõmu. Kas olete kuulnud 80:20 printsiibist? 80% tulemustest saab kätte 20% jõupingutusega. Selle printisiibi järgi on Rello kõige parem koor, mida olen oma elus kogenud!

Või nagu Silja kirjutas: Ükski auhind ega sellest ilmajäämine ei ole minu jaoks võrreldav kõige sellega, mida on andnud mulle olemine üheks osaks Rellost. Just see on minu jaoks väärtus ja see seletamatu miski, mille pärast end igal kolmapäeval kokku korjata ja jälle proovi tulla. Mõõdetavad tulemused ja pärjatud saamised on muidugi toredad ja motiveerivad, aga mitte nii olulised, et ennast ilma nendeta vähem väärtuslikuna tunda!

Siinkohal minu auavaldus meie dirigendile. Thea Paluoja on parim koorijuht, kelle all olen laulnud. Ta on 80:20 printsiibi meister. Tal on kompetentsust eliitkoori jaoks ja samal ajal kannatust amatööridega töötamiseks. Ta juhib meid selles kitsas kaardistamata alas, mis asub lihtlabase keskpärasuse ja eliidi vahel.

Nii et Rello eneseusaldus ei saanud Tuljakul midagi kannatada, see kasvas pigem suuremaks. Tundkem laulmisest rõõmu, mängigem edasi ja võib-olla võidame juba järgmisel konkursil!