Ma matsin oma isa

reede, 2. detsember 2016.

Tere sõbrad,

vabandage, kui ma alles nüüd kirjutan seda eesti keeles: juba 27. oktoobril suri inimene, keda olen peaaegu pool sajandit armastanud: minu isa.

Üldiselt oli see oodata, ta oli juba märtsist saadik vanadekodus hoole all. Viimased kuud polnud enam ilusad, aga ta võttis ka need väärikalt vastu. „Kui sa olid noor, vöötasid sa end ise ning läksid, kuhu sa tahtsid, aga kui sa vanaks saad, siis sa sirutad oma käed välja ja keegi teine vöötab sind ning viib sind, kuhu sa ei taha.“ (Joh 21,18) Ta suri rahulikult magades ning ka temal on kindlasti hea meel, et nüüd on asi tehtud.

Kui vend mulle helistas, siis olime Erkneris Berliini lähedal. Mina sõitsin otse Berliinist Belgiasse. Ly ja lapsed ei saanud matusele tulla (Mari lendas Heino ja Sirjega Berliinist Eestisse tagasi ja oli matusepäeval juba jälle koolis, ning Ly ja Iiris jäid veel terve nädal Berliini, aga see on veel hoopis teine lugu). Seda rohkem on meil tagantjärgi hea meel, et me augustikuus korraks terve perega sõitsime (vt. reisi aruanne saksa keeles).

Esimesel novembril tähistatakse Belgias pühakutepäeva, teisel novembril hingedepäeva. Siin on näha kirik ja väike kirikukoor Eupeni prantsusekeelses koguduses, kus mu isa oli pikki aastaid laulnud ja lektoriks olnud.

Hingedepäeval minnakse ka Belgias haudu vaatama.

Isa ärasaatmise missa ettevalmistuseks tuli preester meile külla, siin on ta näha meie elutoas, tema ümber minu õde Anne, ema ja vend Bruno.

Matus oli 3. novembril. See oli väga ilus matus. Koor laulis ja kirik oli sõpradest täis.

Ametlik kuulutuse koopia on siin.

Muidugi on armastatud inimese surm midagi, mis paneb meid mõtlema. See tuletab meile meelde, et kõik meie unistused ja projektid lõpevad millalgi. Tavaelus kippume seda ära unustama või kõrvale lükkama. Aga minu meelest on surmale mõtlemine nagu vaimulik sport, mida sa võid harjutada. Põhiküsimus on sellega seoses: Kas on olemas Jumalariik, mis asub väljaspoolt meile nähtava maailma ja millesse me surma kaudu sünnime? Ateistid usuvad, et ei, kristlased usuvad, et jah. Mis minusse puudub, siis näen looduses nii palju näiteid asjadest, mis „surevad“ ja siis sünnivad taas teises maailmas, mida nad ei saanud ette kujutadagi. Laps ema kõhus. Seemnetera mullas. Ma ei näe mingit põhjust, miks meie maailm peaks olema erand. Nii et Jumalale loota on mõistlikum kui seda mitte teha. Kes seda mitte ainult oma peas taipab vaid ka oma südames tunneb, see on lunastatud hirmust surma eest.