Luc käis Tuneesias

Neljapäev, 22. september 2016. (Eestikeelne tõlge artiklist Luc in Tunesien sai valmis 5. novembril. Aitäh Marile, kes aitas tublisti.)

Septembris olin ma nädal aega Tuneesias, et külastada oma assistenti Hamzat, kellega ma nüüd juba terve aasta olen Interneti kaudu koos töötanud. See oli meie esimene kohtumine päriselus. See oli nüüd lihtsalt vajalik.

Peale selle oli see minu jaoks esimene kord, et ma Euroopa mandrilt lahkun, datleid otse palmi pealt suhu pistsin, kaameli seljas ratsutasin, kameeleoni vabas looduses pildistasin ning õhtul Sahaaras pikniku pidasin… kuid neid asju võtsin pigem nagu mööda minnes (olen halb turist), sest minu tõeline küsimus sellel reisil oli: kas see on tõesti võimalik, et seal Sahaara ääres elab inimene, kes Linod taipab ning minuga samal lainel püsib? Vastust sellele aimasin muidugi ette, aga selliste asjade jaoks sõnadest ei piisa, neid tuleb ise kogeda.

Esmaspäev, 12. september 2016. Kolme tunnine peatus Tunises, linna vaatamiseks jääb sellest väheks. Aga lennujaama ees näen esimest korda ehtsaid palmipuid. Nõnda sai siis foto tehtud Luc’ist palmi ees, uus Linopluus seljas. Ja kui ma kell 15.30 Djerba saarel maandusin, oli silmapiir juba täis seda rohtu.

Siis pidin kaks tundi lennujaama ees ootama, sest Hamza jäi hiljaks. Tere tulemast Aafrikasse, kus kokkulepitut kellaaega ei peeta nii tähtsaks. Ma löön aega surnuks pildistades Tuneesia meestevetsusid ja mootorrattaid.

Aga tegelikult nautisin ma seda ooteaega. Täiesti arusaadav, et Hamza jäi natuke hiljaks, sest tal oli 250 km sõita ja ta sõitis seda maad esimest korda. Pealegi pidi ta tund aega parvlaeva ootama, mis ühendab saart mandrile.

Lõpuks jõudis ta kohale ja me hakkasime kohe sõitma. Kohe kui me lennujaamast lahkusime, tuli mul paikeseloojangut nähes meelde, et me polnud üldse veel pilti meist kahest teinud. Niisiis veelkord ruttu peatuda järgmisel kohal, mis kõlbaks pilditaustaks. See osutus mošeeks, mille kõlarid just palvusele kutsusid. Õnneks oli immaam nii sõbralik, et seda ajaloolist hetke jäädvustada.

Varsti pärast seda oli pime. Parvlaev maismaa ja Djerba vahele mahutas kõigest kahte tosinat autot koos reisijatega. Sellise laeva nimi on prantsuse keeles tabav: bac (vann, kast).

Pärast seda läks sõit 250 km läbi mägeda ja kõrbete, kui me ei näinud eriti maastiku, esiteks sellepärast et oli pime ja teiseks, sest meil oli nii palju millest rääkida.

Ning siis, kella 21 paiku, jõudsime lõpuks Douz’i, Hamza kodulinna. See on väikelinn 30000 elanikuga Sahaara serval, mida kutsutakse ka „Sahara väravaks“.

Minu saabumine juhtus langema täpselt ohverdamispeo esimesele päevale. Ohverdamispidu (ʿīd al-aḍḥā) on aasta suurim pidu islamiusus ja kestab neli päeva. Esimesel päeval tapetakse lammas, Hamza isa oli selle samal hommikul ise tapnud. Siin on näha Luc ja Hamza, peojääke söömas, ning mõned Hamza perekonnaliikmed, kes kuulavad, mida see euooplane kõik räägib. Enne sööki õeldakse „Bi-smi-llâh“ (mis otseselt tähendab „Allahi nimel“, kuid mille kohta on terveid raamtuid kirjutatud). Tuneesialised õppivad prantsuse keelt alates esimesest kooliaastast, nii et keeleliselt saime ilusti hakkama.

Vahemärkus. Täieliku perepilti ma kahjuks ei saanud teha, sest abielus naise pildistamine on sündsusetu, vähemalt Douz’is. Suuremates linnades on inmesed on vähem traditsiooniteadlikud, see noorpar lasi mul end pildistada ilma vastuvaidlemiseta. Või siis Hamza noorem õde võisin pildistada, sest ta pole veel abielus.

Hamza majutas mind ühes väikses hotellis ning esimesel ööl olin ma ainuke külaline. Teisel hommikusöögil tuli teine külaline juurde, üks vanem daam Arizonast, kellest ma varsti veel räägin. Kokkuvõtes oli nähtav, et Tuneesia turism kannatab hetkel veel kahe terrorirünnaku all, mis alles mullu toimusid.

Douz on tüüpiline väikelinn Sahaara serval. Tänavatel on palju liiva ja palju mopeede. Autodel on armatuur kaetud isetehtud vaipadega, et seda kuumuse eest kaitsta. Hamza onu omal on isegi vagad ütlused koraanist peale tikitud. Erinevalt pealinnast ei jookse naised siin ilma pead katmata avalikuses ringi, ega istu kohvikutes nagu nende mehed.

Kui üks asi oli kindel, siis see, et ma pidin vähemalt kord kaameli seljas istuma. Täpsemalt õeldes dromedari seljas. Douz on nimelt tuntud sellepoolest, et igal aastal toimub seal rahvusvaheline Sahaarafestival.

Paljud inimesed Douzis peavad dromedare. Mitte nagu vanasti selleks, et ise läbi kõrbes ratsutada, nii hullud on tänapäeval ainult turistid. Arizona daam minu hotellist oli eriliselt hull kaamelite järgi. Möödunud aastal, pärast oma mitmedat trekki kaameli seljas lapsendas ta vastsündinud dromedari. Seda ta muidugi Arizonasse kaasa ei võtnud, vaid palkas siin Douzis kellegi, kes selle eest hoolitseks. Ning iga paari kuu tagant tuleb ta oma beebit külastama.

Hamzal on õnneks üks tore sõber, kelle isa ka dromedare peab. Kaks päeva pidime ootama, et tal vaba aega minu juhtumi jaoks oleks. Ning lõpuks oli see hetk käes: ma sain kõrbelaeva seljas sõita. Sealjuures nägin ma ka esimest korda turistidekarja, kellel oli olnud sama soov mis minulgi.

Kohe teisel õhtul arvas Hamza isa, et võiksime piknikule minna. Kui Douzi inimesed ei viitsi teleka ees või kohvikus istuda, sõidavad nad linnast välja, teevad väikese lõke ja küpsetavad leiba. Väljasõit loodusesse. Pange tähele, et kogu üritus kestis natuke üle tunni (18:15-19:30) ja selle lühikese aja jooksul jõudis päike taevavõlvilt alla rutata.

Douz on ümbritsetud rohelise vööga, kus kasvatatakse datlipalme. Paljud pered omavad ühte põldu, kus nad omatarbeks kasvatavad. Mõned kasvatavad rohkem ja müüvad ülejäänud saagi maha. On olemas firmasid, mis muud ei teegi kui laagerdada neid kohaliku turu jaoks suurtes külmhoonetes. Ja teised firmad töötlevad datleid ekspordi jaoks.

Douz ning selle ümbrus saavad oma joogivee, pumbates seda maa kuni 160 meetri sügavustelt. Joogikõlblik vesi ootab siis veetornides, kuni seda kasutatakse. Oaaside kastmiseks seda vett kasutada ei tohi, sellepärast peavad talunikud omaenda pumbaga vett pumpama. Elekter selleks saavad mõned talunikud võrgust, mõned teised peavad sedagi ise tootma, milleks kasutatakse viimasel ajal vähemalt rohkem päikesepaneele endiste bensiinigeneraatorite asemel.

Douzis on rohkem eeslid kui hobuseid.

Sain ka paar väikelooma pildile. Mis mind kõige rohkem üllatas olid kärbsed: need on täpselt samasugused kui meie juures.

Välja arvatud hoomikusöögid sain süüa Hamza kodus. Ta on poissmees ja elab veel oma vanemate juures, niiviisi sain ma natuke osa võtma nende perekonna argipäevaelust.

Kolmandal päeval püüdsime esimest korda töötada. Aga kahe tundi pärast ma enam ei viitsinud, sest oli nii kuum. Pealegi oli lõunasöögiaeg ja pärast seda oli veel kuumem.

Reedel võisin ühel ehtsal palvusel mošees osaleda–igaks juhuks pearätikusse ja kuube riietatuna. Imami jutlusest ei saanud ma muidugi midagi aru, aga palveliigutusi tegin ilmselt veatult kaasa. Pilte sellest seiklusest ma kahjuks ei teinud, kuid see eest on siin üks Douzi mošee ja moslemite surnuaed.

Samal õhtul võisin ühte pulmapidu veel pealt vaadata. Traditsioonilisel pulmapeol läheb tulevane ämm pruudile dromedariga talle koju järgi, et ta uude koju viia. Pruut istub kinnises majakeses, et teda pilkude eest varjata. Pulmakülalised saadavad teda, moodustades rongkäigu.

Alles viimasel päeval jõudsime kuusale Douz’i turule (Souk). Ma olin ainuke turist sellel hommikul, ka siin oli tunda praegust kriisi.

Hamza onul on tikkimiskoda.

Viimasel päeval kutsus ta meid sööma. Ma näitasin lastele pilte talvisest Eestist.

Pärast sööki ülatas ta mind hüvastijätukingitusega: ta lasi enda masinatel kahele minu t-särgile Lino logo tikkida.

Viimase öö ei veetnud ma hotellis, vaid –iseenda soovil– Hamza juures. Me magasime katusel, kuigi lubati vihma. See vihm tuli tõesti. Aga see ei häirinud meid, sest see kestis vaevalt 30 sekundit ja koosnes vaid mõnest tilgast.

Hommikul kell 6 sõitsime bussiga Douz’ist välja. Kõigepealt läbi kõrbe, siis mere äärest mööda ja siis läbi Saheli, mis on Maghribi suurim oliivikasvandusala.

Gabès’isvahetasime transporti: me sõitsime edasi luaažiga, see on väikebuss, mis hakkab sõitma alles siis kui kõik istekohad täis on.

Luaaž viis meid 200 kilomeetrid edasi, järmisesse linna nimega Sousse. Seal kohtusime Davidiga, kes kunagi ammu minuga koos koolipinki nühkis ja kes on nüüd Sousse’is oma perega juba 10 aastat elanud. Ta näitas meile medinat ning kutsus meid oma lemmikrestorani sööma. Kahjuks pidi ta siis juba järgmisele kohtumisele kiirustama.

Sousse’ist Tuniseni pidime rongiga sõitma. Selleni oli veel natuke aega, seda kasutas Hamza selleks, et mulle randa näidata.

Ja mina näitan talle, mida eestlased teevad siis kui nad sellist ilusat randa näevad: nimelt lähevad ujuma. Pärast seda joome kohvi ja filosofeerime Jumala ja maailma üle.

Et kõrbepoeg Hamza minuga vette ei hüppanud, tundus mulle veel normaalne, aga üldiselt imestasin natuke, et rand oli nii inimtühi. Alles hiljem lugesin ma sellest rünnakust, mis toimus juunis 2015 kõigest paari kilomeetri kaugusel ja sain aru, et äkki oli vaikus nende sündmuste tagajärg.

Ja siis rongiga Sousse’ist Tunisesse.

Väike snäkk ja jalutuskäik läbi öise Tunise, enne kui Hamza mind lennujaamas taksoga ära viskab.

Tagasilend läks nagu lepase reega, koos kolmetunnise uinakupausiga Frankfurdis ja maandumisega Tallinnas kell 13.25 järgmisel päeval. Kolmkümmend tundi olin ma liikvel olnud. Ning pärast seda oli mul veel kaks päeva vaja (välja arvatud vältimatud asjad nagu emailid, kooriproov ja kohvri lahtipakkimine), et käesolevat aruannet kirjutada.

Mis sellest üle jääb? Eelkõige üks sügav sõprus kristlase ja moslemi vahel, millest tulevikus veel palju head kasvada võiks. Ning hobiteoloogina jõudsin jälle veendumusele, et religioonid peaksid end oma ekstremistliku koolkondadest selgemini eraldama. Kui kristlased piiblit või moslemid koraani kui ainukest jumalasõna ülistavad, võib see küll lokaalsel tasandil usuõpetajate tööd lihtsustada, viib aga ülemaailmsel tasandil paratamatult konfliktideni.