Jaanipidu ilma elektrita

Reede, 24. juuni 2016.

Eile toimus esmakordselt Vana-Vigala ohvrihiie juures „pärimuslik jaanik“ Baltica festivali raames. Pidu töötas täitsa ilma elektrita.

Juba hommikul kutsuti õppida ravimtaimi ning peoplatsi kaunistada.

Korraldajad olid Kiitsharakad; meie eestvedaja Krista oskas ühineda ja juhtida meie oskusi ja tahtmisi.

Kes oleks uskunud, et õhtuks tuleks üle saja inimest! Peo alguses käidi lauldes ümber hiie ning Krista jagas oma teadmisi sellest looduslikust pühapaigast.

Väliskülaline Lätist, ansambel „Tarkški“, jäi väga rahule. Elīna Tarkškist võtab kokku nende elamuse kõigilt Baltica päevadelt: „Sain sellelt Balticalt selle, mida olen juba viis aastat otsinud - päris festivali tunde - selle, kui pillimehed mängivad edasi peale oma esinemist ja tantsijad jätkavad rõõmsalt tantsimist vaatamata väsimusele ning ühiselt leitakse võimalusi, et ükskõik kus laul lahti lüüa. Meid võeti kõikjal kenasti vastu, pakuti head eesti toitu ja tehti põnevaid ekskursioone.“

Jaanid ja Jaanikad panevad lõke põlema. Meil oli isegi üks maailmakuulus külaline.

Külalised tulid ka mujalt Eestist. Maria, Vallo ja X olid nende hulgas vist kõige tähtsamad, kuna nende muusika saatel sai väga palju tantsitud. Kiitsharakate pillirühm mängis muidugi ka.

Pidu oli ka mittetantsijatele ilus vaadata. Lõkemeistrid jäid oma tööga rahul.

Ka meie pere liikmetel oli hea olla. Marile meeldis, et ta sai oma sõbrannaga koos olla. Iirisele meeldis suur kiik kõige rohkem.

Kõik minu kaameraga tehtud pildid on ka Flickr albumis, kust need saab täissuuruses alla laadida. Ühe nendest panin ka Vikipeediasse, artiklile Jaanipäev. Anneli pildid on siin.

Juba ettevalmistuspäevadel tekkis minus tunne, et see üritus on ajaloolise tähtsusega Vana-Vigala külale. Hiis sai tänu Kiitsharakate vabatahtliku tööle nii hästi korda, et seda võib nüüd häbenemata näidata turistidele. Vigala valla valitsus peab investeeringuid ajalooturismile suhteliselt ebatähtsaks. See on või-olla realistlik ja liberaalne, aga samuti on kurb vaadata, kuidas Vigala rikaliku ajaloo jäljed tasapisi kaovad. Neid jäetakse laugnema või müüakse maha, sest „rahe ju pole“. See pidu oli ilus näide sellest, et raha pole üldse kõige tähtsam.

Ka peo vaimulik dimensioon on mainimisväärne. Kiitsharakad olid olnud nii tublid tänu Kristale, kes oskab ühineda ja juhtida meie oskusi ja tahtmisi. Krista ise aga sai oma ideid peo põhiorganisaatorilt Krista Sildojalt (Baltica peakorraldaja), kes ise toidab oma vaimu Ahto Kaasiku ideedest ja kirjutab oma blogis:

Inimesed, kes on teadvustanud pühade tähtsuse, on ise oma saatuse loojad. Tähtsaim pühitsemise tava on pühade tähistamine. Pühad aitavad puhata, rõõmustada, tihendada kogukonna ja peresidemeid, taasluua identiteeti, anda edasi traditsioone, luua endale, perele ja kogukonnale paremat tulevikku. (…) Töö loob ainelist, pühitsemine vaimset ilu. Pühaks valmistumine on loomine. See on oluline osa pühast ja pühademeeleolust. Seega, uuri, mõtle järgi, kavanda, korralda ja pidutse. Loo endale parem tulevik. Ise. Ära unusta, et laul, pillimäng ja tants on ühe õige peo kütus!

Ahto Kaasik on Eesti Folkloorinõukogu juhatuse liige ja oli Maavalla Koda vanem aastatel 2005–2014.

Sinkohal tekib muidugi küsimus, kuidas mina kui hästikasvatatud kristlane võin heaks kiita projekti, mille vaimulik allikas on maausuline. Mina ütlen selle kohta: Hiis on looduslik pühapaik. Hiie juures on tunda, et Jumal on olemas ning et temaga saab rääkida. Siin käiakse palvetamas. Ma ei tea, kas sõna „palvetama“ on maausulistele võõras. Igal juhul olen veendunud, et maausulistel ja kristlastel on palju rohkem ühist kui nad ise arvavad. Mina jään lootma, et millalgi tuleb ka mõni kristlik vaimulik meie hiiele külla ja õnnistab seda.