kolmapäev, 22. juuni 2016

Alates septembrist hakkab Iiris Märjamaal muusikakoolis käima. See on Ly kangekaelsuse tulemus. Kui minul oleks otsustada, siis ta ei läheks, sest see hakkab meile maksma 85 eurot kuutasu ja 2 sõitu Märjamaale nädalas.

„Ly on hull ja ajab meid pankrotti, ning mina olen piisavalt loll, et seda lubada.“ Nii oli minu esimene tunne. Teine tunne algab veendumusest, et noodilugemine ja pillimäng on olusised oskused meie ühiskonnas ning mõjuvad laste arengule positiivselt.

Sellepärast kirjutasin Vigala vallale:

Kui Vigala valla laps tahab muusikakoolis käima, siis on see tema vanematele väga koormav. Mitte ainult, et nad peavad ise hoolitsema transpordi eest, vaid ka kuutasu on võrreldes Märjamaa lastega väga suur. Märjamaa valla lapsed maksavad 30€/kuus, Vigala omad aga 172€. Vigala vald toetab ainult 91 euroga, seega jääb 81€/kuus vanematele kanda (30€ asemel). Pikaajaline tulemus on see, et Vigala vallast tavaliselt ei kasva tulevased muusikud. Kas me seda tõesti tahame?

Vallavanem arvas selle kohta, et 91 eurot kuus on „märkimisväärne summa muusikaõppe toetuseks“ ja tõi näiteks Kullamaa valda, mis toetab oma õpilaste õpet Märjamaa muusikakoolis vaid 63 euroga. Nii et võrreldes teistega läheb meil veel hästi.

Miks on noodilugemine ja pillimäng olusised oskused meie ühiskonnas? Laulud ja tantsud on eesti rahva kultuuri lahutamata osa. Et seda kultuuri säilitada on vaja õpetajaid, kes oskavad lugeda ja kirjutada viise ja rütme. Muusikakoolid on riigikaitse mõttes vähemalt sama tähtsad kui sõjavägi. Nagu ma juba kirjutasin oma artiklis Ei anna ma au: soovitan anda au kooliõpetajatele ja kultuuritegelastele pigem kui sõduritele.