Vigala pühapäevakooli väljasõit Aegna saarele¶

Reede, 17. juuni 2016.

Toreda päeva Aegna saarel veetsid Vigala Maarja koguduse pühapäevakooli lapsed ja nende vanemad.

Kohtusime hommikul juba varakult, et kella kümneks Tallinna Kalasadamasse jõuda. Liinilaev „Vesta“ vedas meid oli üle Tallinna lahe. Kuna see mahutab ainult 40 inimest ja meid oli üle tosina, siis pidime kinni panema oma kohad juba mitu nädalat varem. Kolm korda oli Oliver pidanud uue kuupäeva leidma.

Laeva kõhus oli väikene kohvik, mis oli peaaegu ainult meie päralt, sest teised reisijad istusid ülemisel korrusel. Võib-olla kartsid nad nii sügavale laeva kõhtu minna. Seal oli tõepoolest pime, ainult mõned väikesed ümmargused aknad andsid valgust. Aga meie jaoks oli see parim koht. Seal saime laulda, mängida, krõpse ja komme osta ja akendest välja vaadata. Need aknad olid peaagu veepinna kohal, välja vaadates oli sul tunne nagu sa ise ujuksid vees.

Laeva kõhus rääkisin lastele Jeesuse lugu, mis sobis siia nii hästi: Kord sõitsid Jeesus ja tema jüngrid paadiga üle järve. Ja tõusis kange tuulispea ning laineid lõi paati, nii et paat juba täitus veest. Ja Jeesus oli paadi päras istepadjal magamas, ja nad äratasid ta üles ja ütlesid talle: „Õpetaja, kas sa ei hooli sellest, et me hukkume?“ Ja tema tõusis, sõitles tuult ja ütles järvele: „Jää vakka, ole vait!“ Ja tuul rauges ja järv jäi täiesti vaikseks. Ja ta ütles neile: „Miks te olete nii arad? Kuidas teil ei ole usku?“ Ja nad lõid väga kartma ja ütlesid üksteisele: „Kes tema küll on, et isegi tuul ja järv kuulavad tema sõna?“

Kui Aegna sadam paistis, siis pandi pood kinni, sest poemüüja muutus jälle madruseks, kes pidi laeva maabumisel teist madrust aitama. Sel ajal laulsime meie „paksust pagarist, kes elas künka taga“, mille peale ülejäänud reisijad plaksutasid.

Aegna saarel pole lainemurdjat, sellepärast oli sadamas päris kena lainetus. Madrus hüppas niisama kaile, aga meie pidime ärevil ootama, millal paat sai kõvasti kinnitatud.

Siis algas väike jalutuskäik. Rõõmustav siinjuures oli, et vihm oli järele jäänud ja päike välja tulnud. Nii jäigi terveks päevaks. Veel üks tore asi sellel väljasõidul oli see, et lapsevanemad said üksteisega tuttavaks.

Me möödusime vanadest hoonetest ja ma kuulsin, et siin olevat nõukogude ajal ohvitserid ja pioneerid elanud ning puhanud. Neil oli isegi kasiino ja tänavanimed.

Aga meie eesmärk oli veel paarsada meetrit edasi: põhjarand ootas meid oma RMK poolt hästi hoolitsetud lõkkeplatsidega. Meie saime kõige ilusama lõkkeplatsi endale. Mina muidugi hakkasin kohe lõket tegema, teised katsid lauda või läksid ujuma. Vesi oli mõnus ja jahutav.

Kui vorstid ja koogid olid ära söödud, siis kuulsime, et meie lähedal olevat nii nimetatud nõiakivid, mille juures olevat aare peidetud. Kaardi abil leidsime nõiakivid üles ja ronisime nende peal nii kaua ringi kuni aare välja tuli. See koosnes muidugi kommipakkidest, täpselt sellised nagu laevapoest saada oli!