Jõulud sisserändajate juures

Pühapäev, 27. detsember 2015. Meie jõulupidu oli sel aastal nii nagu meil ikka: 24. detsember oli täis rabelemist - veel tuba koristada, jõulupuu üles seada ja ehtida. Nagu imeväel rahunes ka see rabelemine maha kella 18 paiku ja muutus traditsiooniliste tanguvorstide söömiseks, millele järgnes lihtne kingituste jagamine. Ly on meie „viimase minuti meister“ ja sai jälle suurepäraselt hakkama. Ka Iirisel tuli täpselt nagu eelmisel aastal jõuluõhtuks 39-kraadine palavik, mis päästis meid otsustamast, kas minna jumalateenistusele või mitte.

Need sisserändajad pealkirjas oleme meie. Meie maja on vist ainus kilomeetrite kaugusel, kus on ülesseatud väike jõulusõim. Kes ei tea, mis asi see on, vaadake mõned pildid siin. Jõulu ajal tunnen ma end tavaliselt nagu inimene, kes käib sünnipäevapeol ja saab teada, et sünnipäevalaps polegi kohal ja keegi isegi ei küsi tema järgi. Ma saan aru, et talvine pööripäev – ja rõõm selle üle, et valgus võitis pimeduse vastu – oli olemas juba enne kui kristlased tulid. Selles mõttes ma olen ülbe kui sõpradele jõulu ajal Jeesusest räägin. Aga mul ikka juhtub, et hakkan Jeesusest rääkima. Selles mõttes olen halvasti integreerunud immigrant.

Teisel jõulupühal oli Vana-Vigalas nääripidu, kus Kiitsharakad esinesid, sealhulgas Ly ja mina. Olin ärevil nagu ikka ja rahunesin alles siis, kui olime oma 2 tantsukest enam-vähem ilma suurtemate apsakateta ära tantsinud. Ma väidan jätkuvalt, et minust ei saa kunagi tõelist tantsijat. Aga asi ise on põnev väljakutse. Mõni teeb benji-hüppet, mina tantsin. Mulle meeldis peol ka see, et „tohtisin päästa“ Kiitsharakate au jõuluvana ees, õpetades kõigile prantsuse lastelaulu Dans sa maison un grand cerf. See tekitas minus hea tunde, et seda vääruskumustega ja halvasti tantsivat sisserändajat võetakse ikkagi natuke omaks. Aitäh.