Vigala Maarja koguduse sünnipäev

Pühapäev, 6. september 2015. Täna sai meie kogudus 676 aastat vana.

Nii nagu eelmisel aastal võtsime seda aluseks teha pidulik rongkäik läbi küla. Nagu oli oodata, jäi see sel aastal natuke väiksem.

Selline rongkäik nõuab muidugi teatud laadi julgust, sest igaüks võib näha „See ka käib kirikus!“ Kui kõik koguduse liikmed oleksid osalenud, siis oleksime pidanud liikluspolitseid kutsuma. Aga nii väike, kui ta ka oli, oli see elamus uskumatult tervendav. „Rändur ütle, kuhu lähed? Kuhu Kuningas mind juhib, rändan tema armu väes“ laulsime. Me teame jah, et siin Vigalas tunned sa ennast vahest mõnda väljasureva kultuuri jäägina. Aga me teame kah, et laialt vaadates pole see nii. Usaldus Jumalasse julgustab meid loota, et elu mõte on sügavam kui inimeste arvamus.

Kirikus võlus Andres Uibo jälle hoopis teistsugused helid sellest kuulsast orelist. Mitte, et Aili mängiks halvasti, aga Andres Uibo on selline kaliiber, millest meie küla saaks ainult unistada, kui mees poleks juhuslikult siin sündinud.

Kristiina jutlustas teemal „tänulikus“. Üldiselt meeldivad mulle tema jutlused, aga täna polnud mul valida, sest mul oli Iiris kaasas. Ja luterliku jumalateenistuses pole kombeks rääkida nii, et lapsed sellest aru saaksid.

Nii jäin ma jutluse peaosast ilma, sest pidin Iirisega midagi ette võtma. Kiriku ees tegime improviseeritud pühapäevakooli tund. Kirjutasime „sünnipäevatervituse“ kogudusele. Selle kandsin täiskasvanutele ka ette jumalateenistuse lõpus:

Kallis kogudus! Pühapäevakool on tore, sest seal saame meisterdada ja mängida. Koertega on ka tore mängida. Tore on kuulda Jeesusest ka teise inimeste suust (mitte ainult isa). Tore on, et me sööme koos, sest mängimine teeb kõht tühjaks. PPKs oleme kõik sõbrad. Väikesed mängivad küll omaette, aga suured hoolivad. Mõnikord mängisime kõik koos. Nagu suur pere. Või ükskord suured valmistasid väikestele ette maastikumängu. Ja selle mängu sõnum oli: Jeesus elab!

Pärast jumalateenistuse istutasime kiriku taga maarjakase“. Sellel puul on –teaduslikult mitte kinnitatud– omadus, et see kasvab vaid aladel, kuhu kirikukellade helin veel kostab. On isegi olemas Maarjakase Selts, mille eesmärk on kaitsta ja levida seda haruldast arukase teisendit. Meie puu ongi sellesama seltsi sünnipäevakingitus.

Kui töö oli tehtud, siis sai kohvi ja kringlit.