Kaks koolialgust ühe päevaga

Teisipäev, 1. september 2015.

Täna kell 10 oli Iirise aktus Vana-Vigalas. Neli last astusid esimesse klassi. Ja kuna see on terve õpetaja jaoks liiga vähe, pandi neid kokku kolmanda klassi lastega, kes on veel vähem– nimelt kolm.

Pärast aktuse olid traditsioonilised esimese päeva tegevused. Ametlik fotoseanss sai natuke vihma. Esimene ja viimane klass istutavad koos väikese elupuu. Ja esimenel tunnil osalevad ka lapsevanemad.

Kooli fuajees rippus nii nagu alait see autahvel, millel on kiri „Meie kooli parimad“. See oli seal juba 15 aastat tagasi siis kui me selles koolis pulmapidu pidasime. Mari pilt on nüüd teinud oma rada esimesest klassist kuuenda klassini, aga nüüd lõpes see mäng. Üheksandani see ei jõua. Juba enne kui Mari oli sündinud pidasin ma selle autahvli ebasotsiaalseks. Selline silmapaistev tahvel, mille eest mööduvad kõik õpilased mitu korda päevas, ka need, kes seal ei rippu… mulle tundub, et see on sõprusele ebatervislik. See on konkurrentsivõistluse ülistamine.

Aga nüüd ruttu autoga pealinna. Mari oli juba eile bussiga sõitnud. Meie jõudisme napilt õigeks ajaks aktusele, mis algas kell 13.30. Ja kes viimasena jõuab, see peab esimesse ritta istuma…

Mari aktus oli kell 13.30 Tallinnas.

Pärast aktuse jääb Mari veel koolis oma uue klassiga. Juba saalis istusid meie taga kaks tulevast klassiõde ja sõbranna. Mari on tegelikult ainus uus õpilane, teised olid selles koolis juba eelmisel aastal.

Söögitegemiseks polnud täna kedagi aega, restorani me ka ei viitsinud minna– nii korraldasime väikese pitsasöömine rootsis valmistatud salatiga enne kui Ly ja Iiris jälle koju sõitsid.

Väike pidusöök enne kui Ly ja Iiris jälle koju sõitsid.

Ja mina jään Mariga üksi nädala lõpuni. Järgmine nädal jään ma Vigalasse ja Ly tuleb siia. Uus ajastu meie pereelus on alanud.