kolmapäev, 22. aprill 2015¶
Rõõmust¶
Siin Eestis olen tihti näinud inimesi, kes uskuvad, et rõõm on see tunne, kui sa lähed puhkusele või peole või metsa ja saad natukeseks ajaks rahu kogu selle argipäeva elu eest.
Anna andeks, aga minu meelest pole see rõõm. Ma ei ütle, et puhkusele või peole või metsa minemine on halb. Vastupidi, rahunemine ja lõdvestamine on kasulikud tegevused. Aga see pole veel rõõm. Või vähemalt on see rõõm siis nii üürike ja hetkeline, et ei maksa sellest rääkidagi. Tõeline rõõm on midagi muud.
Kardan, et sa nüüd tahad teada, mis asi on rõõm. Tegelikult mina ka. Vaatame Vikipeediast [1]: „Rõõm on hele ja meeldiv tunne või meeleolu. Rõõmus inimene tunneb ennast hästi, sest kõik vajadused on hetkel rahuldatud.“
„Hetkel rahuldatud.“ Selles mõtes on neil inimestel õigus: inimene tunneb rõõmu juba siis kui ta unustab hetkeks oma mured. Aga tõeline rõõm on midagi muud. See on siis kui su vajadused on tõesti rahuldatud, mitte ainult hetkeks unustatud või kõrvale pandud.
Pangem tähele, et erinevus rõõmu ja õnne vahel on ilmselt see, et sõna rõõm eeldab mõni vajadus, mida rahuldatakse. Kui sellist vajadust polegi, siis oled pigem lihtsalt õnnelik.
Vanasti rõõmustas naabrilaps juba mõne õuna üle. Tänapäeval pole nii tavaline söök meie jaoks enam rõõmu allikaks, sest me saame oma igapäevast leiba isegi kolm korda päevas kätte. Selline areng tundub mõnele kurb, aga tegelikult on ju ikka rõõmustav, kui nälg on meie seltskonnas suhteliselt harva nähtus.
Kas mõni konkrette asi või mõte sind rõõmustab, sõltub muidugi alati olukorrast. Näiteks päike on siin külmades põhjamaades pigem rõõmustav asi. See rahuldab meie vajadus soojuse järgi. Aga kujuta nüüd ette, et on suvi ja sina kuskil teel. Et see päike siis paistab, see ei rõõmusta sind enam sugugi, sest sind piinab janu juba tükk aega. Ja kui sa siis kasvõi mingis pimedas kõrtsis midagi juua leiad, siis alles on tõeline rõõm! Päikesest on sul siis ükspuha.
Viited
