reede, 10. aprill 2015¶

Vabandamisest¶

Üks hea sõber, kes oli lubanud tulla minuga mõnele koosolekule, saadab pool tundi ennem SMSi „Ei jõua koosolekule. Vabandan.“ või Eesti Energia rikketelefonitädigi ütleb „Oleme teadlikud katkestustest Raplamaal Vigalas. Vabandame.“

Andke andeks, kallid eestlased, aga mind paneb ikka ja jälle võpatama, kuidas te siis ilmselt ei tea, mida tähendavad „vabandama“ ja „vabandust paluma“. Äkki tuletan teile meelde:

vabandama = andeks andma

vabastama = vabaks laskma

vabanema = vabaks päästma

Kui sa oled midagi teinud, mis põhjutab teisele inimesele haiget või ebamugavust, siis tunned ennast süüdi. Sa tead, et oled midagi valesti teinud, või vähemalt mitte päris nii nagu oleks pidanud. Minu sõber oleks pidanud tulla, kuna ta oli seda lubanud, ja Eesti Energia oleks pidanud hoolitsema selle eest, et katkestusi ei tule. Nad tunnevad ennast süüdi.

Süütunne on natuke nagu vangis olemine. Kui oled kuskil mõne kuritegija vangis, siis loodad, et keegi sind vabastab. Võib ka ette kujutada, et sa sellest vangist vabaned täitsa omal jõul.

Aga omaenda süüst, sellest ei pääse sa mitte kuidagi omal jõul. Sa ju ka ei tõmba ennast ise juuksedpidi sopast välja. Sulle andeks andma, sind vabandama, õeldes kasvõi „pole hullu“, seda peab ikka tegema see teine inimene, kellele sa haiget tegid. Sina võid tema käest paluda, et ta seda teeks, nimelt vabandust paluda. Sa võid seda lühendada, õeldes ainult „Vabandust!“. Aga ära keera nüüd olukord ümber, õeldes „Vabandan“! Kui sina oled minule haiget teinud, siis ikka mina pean sinule andeks andma, mitte vastupidi!

Muidugi, „vabandust“ kõlab ju nii palju keerulisem kui „vabandan“! ja „ma väga vabandan“ on ju nii ilus alliteratsioon! Aga kas su emakeel pole väärt, et sa seda õigesti kasutad?

Võta heaks!