Miks inimene laseb ennast leeritada

Täna käisin üle tüki aja veelkord jumalateenistusel. Ja mul vedas, sest täna said osalejaid kaks lisakingitust korraga: esiteks mängis Andres Uibo orelil ja teiseks sai üks noormees leeritatud. Kirik oli peaaegu pool täis.

Tihti leeritatakse terve rühm korraga. Aga kui on vaid üksainus inimene seal preestriga altari ees, siis võid oletada, et see inimene teab, mida ta tahab. Sellepärast tahtsingi selle inimesega natuke tuttavaks saada. Pärast jumalateenistust ja pildistamist läksin tema juurde ja küsisin, kas ta oleks nõus anda intervjuud. Ta oli. Ja ma arvan, et meie vestlusest tuli ilus pilt, mis peegeldab hästi seda väikest osakene maailmast, mida me vaatlesime.

L: Miks sa lasid ennast leeritada?

H: Peamine tõuge oli tegelikult see, et mu õde tahab oma last ristida. Ja kuna risitiusus on kombeks ennem leeritada ja siis alles saab ristiisaks…

L: Ah, et lasid ennast leeritada ainult niisama, mingi kombe pärast! Või oli ka mingi mõte selle taha? Oleksid ju võinud õelda oma õele „leia kedagi muud“.

H: Ei päris nagu nii ei ole. Ma ikka tahan ise olla ristiisa ka. Mingis mõtes on see minu kohustus. Kuna minul on olnud minu endi ristiisad ja emad, siis on… poolenisti on see nagu traditsioon, ja poolenisti on see mingi usk.

L: Mis on usk?

H: Usk on see, et… sa usud nagunii millessegi, mis on võimsam nagu sina.

L: Kas Jumal on olemas?

H: Kindlasti on. Mis kujul ta on, see on nagu iseasi, see on nagu vaieldav teema.

L: Mida võiks kirik paremini teha?

H: Ütleme niimoodi… Kuna ma nagu ei ole nii traditsionaalne (aktiivne) olnud, et ma kogu aeg kirikus käin, siis ma ei oska eriti soovitusi anda. See on traditsionaalne… ma tegelikult leian, et ei peagi mitte midagi paremini tegema, sest see on nagu ammust ajast…

L: … sa oled rahul sellega, mida kirik teeb.

H: Mina arvan küll

L: Et see ongi kiriku ülesanne: olemas olla.

H: Mina arvan niimoodi. Et muuta nagu otseselt ei ole midagi. Nagunii ta on ajaloos juba muutunud kõvasti… kõik mis vanasti oli, on nüüd hoopis teistmoodi. Ja mis antud hetkel, ma arvan, et see võiks niimoodi ka jääda.

L: Mida sina võiksid kogudusele anda? Sa oled ju nüüd koguduse liige.

H: Kuna ma ei ole nagu aktiivne olnud, ma ei teagi mis üldse vajalik on. Selles suhtes on mul raske õelda, mis ma saaksin, suudaksin anda… kindlasti on annetus, mis on üks asi.

L: Aitäh intervjuu eest! Jumala õnnistust sulle!

Viimase vastusele tahaksin tagantjärgi lisada: annetus on muidugi teretulnud asi, aga sinu palve on ka väga oluline. Ja näiteks ka seda, et kirjutad meile mõnikord tervitusi. Sest kui meie siin väikeses Vigalas teame, et kuskil suures maailmas on veel inimesi, kes kuuluvad meie kogudusse, siis see annab meile julgust.