Vähem on rohkem

Nancy Sleeth tutvustab oma raamatus „Almost Amish“, kuidas elada lihtsalt ja õnnelikult. Ja kirjutab ka külakoolidest. Seda ma teile tõlgin, sest see sobib minu meelest meie Vigala koolide fusiooni arutellu:

„Vähem on rohkem“ on üks peamistest amiši lihtsa elu printsiibidest. Amišid pole läinud lõksu moodse müütosse, et suurem on parem ja jõuab ennem kohale. Selle asemel hoolitsevad selle eest, et nende talud, ettevõted, koolid, sõpruskonnad ja kogukonnad jääksid ülevaatliku suurusega. (…) Amišid ei tee omaenda elu keerulisemaks sellega, et nad väsimatult (unersättlich) otsivad rohkem.

Väikesed ja hoolitsetud talud laia toodevalikuga on amiši maakogudustes traditsioonilised. Nad teevad põllumajandust, et oma perede eest hoolt kanda ja mitte selleks, et rikkaks saada. Üks talu paari lehma, kana, siga ja hobusega, lisaks juur- ja puuviljad aias, toitab oma pere, ilma et sa peaksid koguda võlaid, osta kalleid masinaid või ära kurnata maa mulda viimseni. (…)

Mujal juhtub üha sagedamini, et maapiirkondades pannakse koole kokku. Väikesed koolid pannakse kinni ja ehitatakse uusi, „suuremaid ja paremaid“ juurde. Amišid nii ei tee. Nad vaidlevad sellele trendile vastu õldes, et tund päevas koolibussis istumine ja sagedane kokkupuutumine bürokraatsiaga pole lapse arengule hea. Tervislikum õpeümbruskond on kohalik väikekool, kus õpilased igas vanuses õpivad teistega hakkama saama ja õpetajad tunnevad oma laste pered.

Amišid (inglise Amish) on peamiselt Ameerika Ühendriikides elav traditsioonilist elustiili harrastav etniline grupp ja kristlik usulahk. Amišid on tuntud selle poolest, et enamasti ei kasuta nad moodsat tehnoloogiat nagu elekter, telefon ja autod. Paljud nende tavad ja kombed pärinevad 17. sajandi lõpust.

Raamat tekkis sellepärast, et teda hakkati oma lihtsa elustiili pärast amišiks pidada. Ta solvus, sest tundis amišid nagu väga äärmuslik rahvas. Ja seda nad ongi. Aga neil on mõned väärtused ja ideed, mida tasuks neilt maha vaadata.