Vabandus ja andestus¶
Huvitav, miks inimesed ei tee vahet vabanduse ja andestuse vahel. Kogu aeg aetakse neid kaht mõistet segamini. Isegi Eesti Keele Instituut eitab nende erinevus.
Õpilane puudub koolis ja teda kahlustatakse poppi tegemisest, aga tegelikult oli ta hoopis haige. Kui asi selgub järgmisel päeval, siis öeldakse, et õpilane palub vabandust ja õpetaja vabandab teda. Õpetaja poolt antud vabandus ütleb õpilasele: „sa tegid õigesti, et sa koju jäid“.
Vabandamine tähendab, et kahtlusealune saab süüdistusest vabaks, et ta pole süüdi.
Teine näide. Nooruk kiusab oma väikest venda ja jääb vahele, aga siis ta kahetseb oma tegusid ja lubab, et ta seda enam ei tee. Siiski tema noorem vend ei saa teda ju vabandada, ta ei saa oma vennale öelda „sa tegid õigesti“. Vanem vend ju ise tunnistab oma süü ja kahetseb seda. Siin saab ainult andeks anda, mitte vabandada.
Andestamine tähendab, et süüdlane on teada ja kannatanu heidab armu, loobub vimma pidamisest.
Aga ettevaatust! Minu mõttekäik on ametlikult vale! Isegi Eesti Keele Instituudi keelenõustaja väidab sõna-sõnalt, et Tegusõna vabandama tähendab ’andeks andma, andestama’ ja õigekeelsussõnaraamat defineerib, et vabandama tähendab esiteks andeks andma, teiseks andeks paluma (vigane kasutusvorm, mida keelenõustaja soovitab vältida…), ja alles kolmandal kohal õigustama (mis on minu meelest ainus õige tähendus).
EKI järgi oleks lause „Vabandage, et ma enne nii ägedaks läksin!“ sama kui „Andke andeks, et ma enne nii ägedaks läksin!“. Minu meelest on nad väga erinevad. Esimesel korral kaitsed sa ennast võimaliku süüdistuse vastu, sa ütled „See polnud minu süü, et ma ägedaks läksin; see oli õigustatud reaktsioon, ma ei kahetse“, teisel korral ütled „Ma kahetsen, et ma ägedaks läksin ja loodan, et te mulle seda väga pahaks ei võta“.
Asi pole ainult eesti keeles nii. Igas keeles, mida ma kasutan, on nendel kahel mõistel eraldi sõna ja siiski aetakse neid ka seal segamini:
fr |
de |
et |
en |
|---|---|---|---|
excuser |
entschuldigen |
vabandama |
excuse, apologize |
pardonner |
verzeihen, vergeben |
andeks andma |
forgive, pardon |
Kolmas vorm¶
Ja see pole kõik. On olemas kolmas vorm, mida keelenõustaja soovitab mitte kasutada. Vaatame seda kasutusvormi veidi lähemalt.
Näiteks oli minu sõber lubanud tulla minuga mõnele koosolekule, aga pool tundi enne alguse saadab ta SMSi „Ei jõua koosolekule. Vabandan.“ või Eesti Energia rikketelefonitädi ütleb „Oleme teadlikud katkestustest Raplamaal Vigalas. Vabandame.“
Keelenõustaja järgi oleks minu sõber pidanud kirjutama Vabanda ja telefonitädi oleks pidanud öelda Vabandage. Aga nad ei teinud seda. Miks?
Grammatilises mõttes nad ei palugi minult vabandust vaid vabandavad ennast ise. See on teoreetiliselt absurdne, aga tegelikuses mitte.
Ilmselt tahtsid nad selgeks teha, et olukord pole nende süü. Nad väidavad sellega, et nad on süütud. Minu küll nii ei räägiks, aga see on ilmselt tõesti iseloomu valik.
Kõik kolm vormid on õigustatud, aga väga erinevad:
(1) „Anna andeks!“ tähendab „Ma tunnistan oma süü üles, ma kahetsen ja püüan järgmisel korral paremini teha, sina palun ära pahanda, ära vea pika vimma minu vastu.“
(2) „Vabanda!“ tähendab „Mina olen süütu, ära mind süüdista, mul on korralik põhjendus miks ma nii tegin ja ma palun, et sa kinnitad seda.“
(3) Erivorm „Vabandan!“ väljendab, et rääkija ei palugi vabandust vaid on nii enesekindel, et vabandab ennast ise.
Kui ma kuulen (2) või isegi (3) olukorras, kus inimene peaks tegelikult kasutama (1), siis tahan küll mõnikord vastata „Ei anna mina sulle andeks enne, kui sina oma süü üles tunnistad!“
Näiteks Andrus Ansip kasutas kolmas vorm, kui teda süüdistati Reformierakonna rahastamisskandaalis (err.ee 15.11.2012). Arvamustoimetaja Rain Kooli oleks ilmselt tahtnud, et Antsip tunnistaks mõni süü või näitaks vähemalt veidi kahetsust. Aga oma küsimuses kasutas ta vale vormi. Antsip ei pidanud vabandust paluma, vaid ainult (ennast) vabandama. Kaval Antsip kasutas olukord ära. Tema lakooniline „Jah vabandan“ tähendab „see skandaal pole minu süü, lõpetage mind süüdistamast“.
Jürgen Ligi seevastu oskas õigesti vabandust paluda, kui ta pärast trahvi saamist Facebookis kirjutas „113 km/h 90 alas. Palun vabandust. Pea Viljandini sõitsin kiiruspiirajaga, et mõte saaks uidata, aga too uitas ka kiiruspiiraja juurest ära. Eriti valel hetkel. Väga mõtlematu minust,“ (via err.ee)
Minu meelest oleks nende eristamine oluline, sest „sõnade taga on ka tegelikud tunnetuslikud protsessid, mis peaks inimeste vahelise leppimise mentaalseid samme kirjeldama“ (nii sõnastas Märt minu mure).
Just praegustel aegadel juhtuvad asjad, mida ei tohi vabandada, aga mis ometi juhtusid ja millega tuleb leppida. Leppimine on peamine poliitikute ülesanne. Kuidas saame rahus koos elada, kui me ei näe vahet andestuse ja vabanduse vahel?
Kallid EKI töötajad! Palun vaadake need kaks sõnad üle. Teil on suur vastutus.
