Armulauapaast¶
2023.a. juulikuust kuni 2024.a. jaanuarini ei osalenud ma Eestis enam armulaual. Järgnev tekst on see, kuidas ma põhjendasin oma aktsiooni. Loe ka Miks ma lõpetasin paastumast?.
Ma teen seda solidaarsuses nendega, kes jäävad evangeeliumist ilma, sest nad ei saa uskuda kirikut, mis räägib rumalusi.
See on minu paastu- või lepitusohver Kiriku patude eest. Alguses nimetasin seda „streikiks“. Aga see pole streik, sest ma ei nõua midagi konkreetset ega süüdista kedagi isiklikult.
Ma ei looda, et see olukord veel minu eluajal lõpeks. Õnneks on roomakatoliku kirikus olemas „vaimulik armulaud“, mille ma kasutan, et jääda Kirikuga ühenduses. Ja õnneks toimuvad Eestis ühispalvused Taizé stiilis, kus saan teistega koos palvetada ja ühtsust kogeda.
Armulaual osalemine tähendab minu jaoks nõustuda selle jagaja õpetustega. Aga Eesti kirikujuhtide läkitusega „abielu toetuseks“ [1] ei saa ma kuidagi nõustuda. Ja ma ei saa seda dokumenti ka „vaikselt ignoreerida“, kuna see on avalikult allakirjutanud seisukohavõtt.
See läkitus pidi rahu looma kontroversses arutelus samasooliste inimeste teemal. Kontrovers tähendab, et on kaks vastust, mis välistavad üksteist ja mil mõlemal on olemas autoriteetsed pooldajad. Kirik ei saa seisukoha välja kuulutada küsimuses, mis on arutelu all. Kirik ei ole see, et mõned kohalikud kirikujuhid istuvad kokku ja sõnastavad oma isiklikud arvamused institutsiooni õpetusena. See on süsteemne viga. Siin „ei saa mitte vaiki olla“, sest „vaikimine oleks vale“.
Igas kontroversses küsimuses võib minu sõber isiklikult minuga mitte nõustuda. See pole probleem. Mina arvan lihtsalt, et tema eksib, ja tema lihtsalt arvab sedasama minu kohta. Inimesed võivad eksida ja neile antakse andeks 77 korda ja isegi lõpmatuseni. Aga kui institutsioon eksib, siis peame seda halastamatult parandama. Kiriklik institutioon, mis õpetab valeõpetust, eksitab neid, kes evangeeliumisse usuvad ja „sellele oleks parem, et talle veskikivi kaela riputataks ja ta uputataks mere sügavusse“. (Mt 18,6 või Mk 9:42)
Piiskopist Philippe Jourdan’ist olen pettunud. Ta oleks võinud avada uksi ja näidata roomakatoliku kiriku suuruse rõhutades, et roomakatoliku kirik ütleb juba II Vatikani Kirikunõukogust saadik, et homoseksuaalsus ei ole patt. Aga selle asemel haugub ta teiste kohalike kirikujuhtidega kaasa („ühineb nende seisukohaga“)[2].
Pane tähele: ma pean ennast väga katoliiklaseks. Ma arvan, et roomakatoliku kirik on põhimõtteliselt õigel teel. Aga eestikatoliku kirik (Apostellik Administratuur Eestis ) ei ole minu meelest praegu kooskõlas roomakatoliku kirikuga. Olen nii katoliiklik nagu paavst ja mitte nagu piiskop.
See läkitus oli ainult päästik, jäämäe tipp. Homoseksuaalsus on ju tegelikult pisiasi näiteks sünodaalsuse kõrval. Minu üldine diagnoos: Eesti kirikuinstitutsioonid kannatavad ägeda variserluse ja piiblikummardamise all. Paljud eestlased usuvad, et Piibel on käsiraamat, mida Jumal ise kirjutas üleloomulikul viisil ja kinkis inimkonnale. Mina mitte ainult ei nõustu mitte selle usuga, vaid pean seda ebausuks ja nimetan seda eelkristlikuks kirjakumardamiseks. See võib isegi olla patt, sest see tekitab kahju, on teistele ohtlik, õhutab sõda. Abieluvõrdsuse vastu võitlemine on üks sümptom sellest usust.
Siiani olen Eestis väsimatult otsinud dialoogi inimestega, kellel on (minu meelest) vale ettekujutus Kirikust. Aga ka dialoog on töö ja pärast vähki katsun ennast mitte enam kurnata mõtetu tööga. Mingil hetkel raputan tolmu oma jalgadelt ja lähen edasi.
Viided
