Kes on mu sõber?

Sõber on inimene, kes tohib minult abi paluda kasvõi öösel ja kellele ma ei keelaks aitamast oma võimaluste piires.

Inimesi, keda ma nimetan oma sõpradeks, on palju. Rohkem isegi kui ma mäletan. Minu eestikeelses sõprade nimekirjas on 307 aadressi. Kui ma ringkirja kirjutan, siis oletan, et vähemalt üks sõber viitsib seda praegu lugeda. Aeg-ajalt saan täitsa üllatusliku tagasiside mõne sõbra käest, keda ma ei pidanudki meeles siis, kui kirjutasin. See näitab mulle, et kirjapanemise vaev tasub end ära.

Sõber on see, keda huvitab, kuidas mul läheb. Või täpsemalt: kellest ma seda usun. See huvi ei pea olema väga aktiivne. Mõnikord juhtub, et sul on lihtsalt liiga palju muu tegevust, et sa ei jaksa mind „kuulata“. Pole hullu, ma tunnen kaasa.

Sõber on see, kes minu eest palvetab. Palvetamiseks ei pea sa olema kristlane. Minu sõprade hulgas leian vähemalt kuut usukonda: ateistid, baptistid, katoliiklased, luterlased, maausulised ja moslemid. Kui sa minu ringkiri heatahtlikult loed, siis palvetavadki minu eest. Heatahtlikult tähendab lihtsalt, et sa mulle head soovid.