Kes kaitseb meid?

Muidugi peab iga rahvas ennast kaitsma. Relvatud kaitse on kahjuks vajalik asi nii kaua, kuni kõik rahvad pole veel aru saanud, et inimesed peaksid kokku hoidma. Eesti rahvas ja selle vabadus on jah ohustatud ja seda tuleb kaitsta.

Mida teha näiteks terrorismi vastu? Hannes Võrno igatseb militaarkorda ja lõpetab ikkagi sõnadega „Sügav kaastunne sulle — nutust märgade silmadega ikka veel armsalt naeratada püüdev Euroopa“. Paneb jah mõtlema: Mida teha siis, kui Islamiriigi eesmärk polegi midagi muud kui meie kultuuri lõplik hävitamine? Kas seda tohib tal lasta teha?

Või venemaa. Nagu üks hea sõber ütles: „Luc, sina oled Belgias üles kasvanud, see asub konfliktivabas tsoonis. Aga kui sul on selline naaberriik nagu meil, siis pead ennast kaitsma.“ Olen muidugi jah üles kasvanud teises maailmas kui enamik eestlasi. Üks minu laste- ja noorsoopõlve lemmikpalvetest on Palve rahumeelsuse eest ja mõned mu lemmiklaulud olid Es ist an der Zeit (Hannes Wader), Nein, meine Söhne geb ich nicht (Reinhard Mey), Wenn unsre Brüder kommen (Konstantin Wecker) või The Green Fields Of France

Ega ma sellepärast ei ütle, et enesekaitse on ebaoluline. Ma ütlen ainult, et relvatud kaitsevägi ei ole minu meelest eriti effektiivne kaitsevahend.

Sest neid ohtusid on nii palju! Ja nende hulgast on need, mille eest kaitsevägi meid kaitseb, nii vähe!

Relvatud kaitsevägi on kallis institutsioon, mille effektiivsus on nullilähedane. Ja ma ei peagi silmis sõdurite anekdoote (kuigi ka nende olemasolu viitab vahest sellele). Ma pean silmis seda, et ennustamine on tõhusam kui ravimine. Kaitsevägi on sümptomiravimi.

Õpetagem pigem koolides, milles see koosneb, kuidas kokku hoida ka siis kui praegused asutused lagunesid ja kuidas käituda siis kui teise riigi tank sinu külas ilmub.

Isegi siis kui ennustamine ebaõnnestus, siis kui konflikt purskeb ja rahvas kannatab tugevama vaenlase all, siis on vägivallatu vastupanek tõhusam viis oma vabaduse eest holt kanda.

Jumal hoidku

Erinevalt Eestis levinud arvamusest ütleb kristlik usk –minu arust– riigikaitsega seoses mõned asjad ikka väga selgesti:

  • Ära tapa teisi (2Ms 20:13 ehk 5. käsk)

  • Ärge pange vastu inimesele, kes teile kurja teeb, vaid kui keegi lööb sulle vastu paremat põske, keera talle ka teine ette! (Mt 5,39)

  • Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase Isa lasteks - tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale! (Mt 5,44-45)

  • Meie armastame, sest tema on meid enne armastanud. Kui keegi ütleb: „Mina armastan Jumalat”, ja vihkab oma venda, siis ta on valelik, sest kes ei armasta oma venda, keda ta näeb, ei suuda armastada Jumalat, keda ta ei ole näinud. (1 Joh 4,19-20)

Minu meelest ütleb Jeesus nii oma sõnadega kui ka oma eluga selgesti Ei igale vägivalla kasutamisele. Ka mitte ennesekaitsmiseks. Ka mitte Jumala riigi kaitsmiseks uskmatute vastu. Kristlane ei kasuta vägivalda selleks, et oma veendumust teistele inimesele peale suruda, ükskõiuk kui püha see tema meelest ka oleks. Ta pigem sureb. See on kristlik usk.

NB Ka vaimne vägivald on vägivald (Mt. 5,22)

Kristlik vastus on see, mida me Suurel Reedel tähistame: rõõmusõnumit surnuks lüüa ei saa. Nad võivad meid hirmutada, aga meil pole tegelikult midagi karta. Ainus võimalus terrorismile vastu seista on kasvatada omaenda usku.

Vaata ka http://www.franciscan-archive.org/franciscana/peace.html Kiriku ja sõjaväe kohta kirjutasin veel Ei anna ma au. Võib-olla ka see: Palve rahumeelsuse eest.