Homode kooselust¶
Elu läheb edasi ainult siis, kui mees ja naine saavad kokku. Homoseksuaalsus on valesti suunatud seksuaalsus. Seda teab tänapäeval iga laps.
Ma pole psühholoog, aga ma kujutan ette, mida tunneb inimene siis, kui talle hakkab koitma, et ta on homoseksuaalne. Kindlasti on see ebameeldiv avastus. Samas on asi sel hetkel tema jaoks juba ammu otsustatud, sest seksuaalsus areneb meil inimestel tasapisi lapsepõlvest saadik. Nüüd sõltub tema iseloomust, perekonnast, sõpruskonnast ja ühiskonnast, kas ja kuidas ta oma saatusega lepib.
Homode otsene probleem on küllalt tõsine: nad ei saa perekonda luua. Aga see on tühiasi nende takistuste kõrval, mida ühiskond neile valmistab. Homode tegelik problem on tõrjutus. Selle tõrjutuse vastu hakkati võitlema. See võitlus on vahest ebameeldiv, sest seksuaalsusest rääkimine võib riivata meie loomulikku sündsustunnet. Siin tuleb meil aru saada, et homod ei ole süüdi, kui nad peavad oma õiguste eest võitlema.
Ainult milliste õiguste eest täpsemalt võidelda? Inimesel on jah õigus elada oma tõekspidamiste järgi. Tal on õigus korraldada oma elu nii nagu talle meeldib. Tal on õigus elada rahus. Vähemalt nii kaua, kui see ei häiri teisi inimeste õigusi.
Aga kas oma kaasinimestele ärrituv avalik käitumine on inimõigus? Mõni meie küla inimene ärritub juba siis, kui ma oma naisele bussipeatuses musi annan. Ma esialgu naersin, kui mulle seda öeldi. Aga miks oleks nende õigus –et nende sündsustunnet austatakse– väiksem kui minu õigus näidata, et ma armastan oma naist?
Kui keegi mees suudleb kaamerate ees teise mehega, kuidas ma seda oma lastele seletan? Homoseksuaalse inimese saatus on elada asukohas, kus erinevad inimõigused põrkavad kokku. Homoseksuaalne inimese peab leppima sellega, et tema omapära tekitab põhjendatud küsimusi ja sellepärast tuleb tal avalikus ruumis käituda viisakalt. Viisakuse reeglid sõltuvad kohalikust kultuurist, neid määrab seaduseandja, need ei ole usuasi. Kes oma rahva reeglite vastu eksib, peab arvestama sellega, et temaga käitutakse ümber vastavalt.
Maailma rahvaste seadused ja väärtpidamised ei ole muutmatud. Nad arenevad põlvkondade jooksul. Selles arengus löövad kaasa ka kirikud ja need, kes tegelevad usuküsimustega.
Kirikus tehakse selget vahet homoseksuaalsuse ja homoseksuaalsete tegude vahel. Katoliku Kiriku Katekismus kirjeldab olukorda väga hästi: Homoseksuaalsed teod on oma seesmise loomu poolest korravastased (…). Neid ei tohi mingil juhul heaks kiita. (…) Homoseksuaalsed inimesed on kutsutud pidama karskust. [2] Aga kas oma homoseksuaalsust mitte maha vaikimine on juba „tegu“? Kui mungad tohivad sama katuse all magada ja koos elada, miks mitte homod? Ja kas kirikul on vaja kontrollida, kas iga inimene tegutseb alati oma kutsumuse järgi?
Seda õeldud, kas me võiksime suuremeelsust näidata ja lasta homodel elada rahus ja korraldada oma elu nii nagu neile meeldib? Miks homopaaride kooselu ei või olla üks uus kooseluvorm, mis rikastab meie ühiskonda? Miks mitte nimetada seda isegi „abieluks“? Sõna „abielu“ ise ei sisalda, et tegemist on tingimata mehe ja naisega. Selle registreerimine teeks ametlikuks seda, et kaks inimest tõotavad kokku hoida elu lõpuni hoolimata sellest, et nad omavahel lapsi ei saa. See võimaldaks näiteks seda, et partnerid spetsialiseeruvad: üks teeb palgatööd ja teenib raha, teine ohverdab oma karjääri, et midagi kasuliku teha. See võimaldaks ka seda, et üks pärib nende vara siis kui teine sureb. Ja miks homopaar ei kõlbaks ka adopteerida mõnda last? Kui mõni laps kaotas oma vanemad, siis on ju tore kui keegi on nõus teda oma hoole alla võtta. Muidugi tuleb kontrollida, kas uus keskkond kõlbab. Aga pädagoogiline kõlblikus sõltub ju hoopis teistest teguritest kui küsimusest, kas ta on heteroseksuaalne või mitte.
Kirik vaidleb siin vastu või vähemalt hoiatab, et selline asjade korraldus tähendaks „homoseksuaalse tegude heaks kiitmine“, mis „mõjutaks halvasti inimeste väärtushinnanguid“.
Kas tõesti? Kas me tõesti tahame jääda arengupunkti, kus homode olemasolu on tabu teema, millest ei räägita? Kas me tõesti ei julge oma lastele seletada, et seksuaalsus läheb vahel untsu?
Kirik ei muuda oma seisukohti kergemeelselt. Aga nad siiski on arenenud ajaloo jooksul. Tuletan meelde nõidade põletamist või seda, et kristlased ei näinud orjapidamises mingit probleemi paarsada aastat tagasi. Kas ka kristlased jõuavad kunagi seisukohani, et homod tohivad elada koos? Ma olen optimistlik. Euroopa Liit ja Eesti riik on otsustanud selles konkreetses küsimuses liikuda kiiremini kui Kirik. Kui ma oleksin paavst, siis ma ka vist vaataksin selle õpetuse juba nüüd veidi üle. Aga ma ei trügi sellesse ametisse. Ma usaldan, et küll see asi loksub paika siis kui aeg on käes [3].
Arutelu homopaaride kooselu seaduse küsimuses läheb tuliseks peamiselt siis kui arutlejate hulgas on neid, kes lugesid Piiblist, et igasugune homoseksuaalne tegevus on eksimine Looja seaduse vastu („patt“). Nad järgnevad, et seda tuleb halastamatult tõrjuda kasvõi Euroopaliidu survele vastu. Liiga tihti on ka tänapäeval veel näha sellist hoiakut, et „homod peaksid kas laskma end ravida ja saama normaalseks“, või kui see neil ei õnnestu, siis „peidku ennast, jäägu häbisse, igal juhul jätku nad meid rahule“.
Nii ei saa. Kui vanas testamendis ja ka Pauluse kirjades on tõesti mitu selgesti keeldavat lauset [1], siis mina ei näe Piiblis aga ühtegi lugu, kus Jeesus sellist hoiakut kinnitaks. Ma näen pigem seda, et ta keerab patt-või-mitte küsimusi ümber ja näitab hoopis uut suunda. Ta võitleb nende vastu, kes kuulutavad „pattudeks“ igasuguseid asju, mida teised inimesed teevad. Kui on vaja otsustada, kas inimene või seadus, siis Jeesus valib inimese. Kui inimene on hädas, siis tuleb Jeesus talle appi ega karda sellepärast ise hätta sattuda. Jeesus võitleb alati nõrkade ja hüljatute leeris. Kui me käitume tõrjuvalt homode vastu, siis võitleme tugevate ja „normaalsete“ leeris. Kui me armastame oma seadusi rohkem kui oma ligimesi, siis käitume uhkelt ja kõrkjus on tõeline patt.
Meie mõistus ja tarkus ütleb kas „halb“ või „hea“. Tarkuse alla kuuluvad nii oma kultuuri tõekspidamised, bioloogia teadmised, teoloogia tulemused (k.a. oma konfessiooni usuõpetused) kui ka omaenda isiklikud tunned ja kogemused. Moraalne hinnang on inimestel küljes juba Aadama ajast. Aga Jeesus ütleb meile, et lõplik kohtunik on Jumal, mitte meie. Sa pead otsustama, keda sa usaldad: oma tarkust – või Jeesust. Jumal ei vaja politseinikke, kes karistavad seaduserikkujaid. Seda teeb Jumal ise. See on tõeline ristiusk. See tähendab olla kristlane. Kui mõni usukaaslane ütleb mulle, et minu tarkus ei loe nii palju kui kiriku õpetus (millega ta muidugi mõtleb tema kiriku oma), siis ma ütlen talle, et Sõna on saanud lihaks, mitte raamatuks. Ristiusk erineb teistest religioonidest selle poolest, et see põhineb ühele inimelule ja mitte ühele raamatule. Sellepärast ei piisa Piibli lugemisest, tuleb ka kuulama, mida Kirik ja sinu südametunnistus ütleb.
Kui me tahame rahu majja homode kooselu teemal, siis peavad mõlemad pooled oma seisukohta veidi üle vaatama. Homod peavad leppima sellega, et ärritus nende omapära vastu ei tähenda tingimata tõrjumist ja et viisakusreeglite rikkumine ei saa jääda karistamata. Kristlased aga peavad leppima sellega, et antud juhul tuleb „anda keisrile, mis keisri oma“: inimene on seadusest olulisem ja Jumala Sõna on Piiblist suurem. Homoseksuaalsus ei ole „kurjast“ ega ka „ebaloomulik“, see on lihtsalt valesti suunatud seksuaalsus.
(Minu arvamus sellel teemal on arenenud aja jooksul. Vaata ka Luc kirjutab homode kooselust ja Annika, Arne ja kooselu seadus ja EKNi seisukohavõtt homoseksuaalsuse kohta.
Viided
