Reede, 5. jaanuar 2018

Veelkord kooseluseadusest

Ma vaatasin üle, mida ma kirjutasin oktoobris oma postituses Annika, Arne ja kooselu seadus. Ma tol ajal ei lugenud seda nn noomitav postitus, nüüd kus olen jälle Facebookis, vaatasin järgi. Ainus postitus, mis tuleb kuupäeva poolest kõne alla on siin). See ütleb:

Viimastel päevadel olen korduvalt kuulnud taas küsimusi, miks Eesti luteri kirik ei võiks olla samasugune kui Põhjamaade kirikud. Sellele on püütud ka erinevate arvamusavaldajate poolt vastata, kuid ei ole veel näinud või kuulnud, et keegi arutleks selles võtmes, mida olen ise 2014. aastal Postimehes kirjutanud. Mul oleks väga hea meel, kui kõik need, kes ruttavad kirikuid võrdlema leiaksid aja lugeda läbi minu peaaegu kolme aasta taguse artikli. Ehk on vastused peidus selles artiklis.

Urmas Viilma: kiriku ja riigi risttee (Postimees 15.12.2014)

Noh mina sealt mingit noomitust välja ei loe… Aga lugesin ka veelkord Urmas Viilma: Suud täis ehk Kas kirikus võib olla usuvabadus ja saan sellest nüüd natuke rohkem aru. Selles intervjuus leidub ju küll etteheiteid Annikale:

  • Tõsi, Annika Laats vältis samasooliste kooselust kõneledes patu mõistet. Ilma patuta ei oleks aga evangeeliumil ega ka Jeesuse armastuse sõnumil mingit tähendust, nagu ei ole haiguste puududes vaja võtta ravimit. Kuna Annika Laats kõneles kõigile arusaadavalt armastusest, kuid jättis kõnelemata avalikkusele üsna segasel ja arusaamatul patu teemal, tekkiski saate järel segadus ja vääriti mõistmine.
  • Ei ole kohane viia küsimused, mille aruteluks kiriku sees valmis ei olda või millele toetust ei leita, kiriku- ja usuvõõra avalikkuse ette, et nõnda järgnevaid protsesse mõjutada.
  • Kuni me seda küsimust kiriku sees teisiti sõnastanud ei ole, ei saa me teistsuguse sõnumiga minna ilmalikku avalikkust eksitama.
  • taunisin seda, et Annika Laats oma esinemisega tekitas segaduse, kuna tema selgelt evangeelsetele põhimõtetele rajatud seisukohavõtt kooseluseaduse küsimuses oli ühekülgne kiriku seisukohast vaadates ning sellisel kujul tekitas segadust selle esitamine saates kirikuõpetaja positsioonilt. Selgus peaks ühiskonnas olema ju kõigi osaliste huvides ja vaimulikud ei tohi ise tekitada segadust juurde.