Vabandage

Huvitaval kombel on Eestis levinud keeleline probleem, mis tekitab ka Saksamaal vahest arvamusavaldusi.

Näiteks oli minu sõber lubanud tulla minuga mõnele koosolekule, aga pool tundi ennem saadab ta SMSi „Ei jõua koosolekule. Vabandan.“ või Eesti Energia rikketelefonitädigi ütleb „Oleme teadlikud katkestustest Raplamaal Vigalas. Vabandame.“

Eesti keeles tähendab vabandama ametlikult andeks andma. Minu sõber oleks pidanud kirjutada vabanda ja telefonitädi õelda vabandage.

Ja nii on loogiline. Kui sa oled midagi teinud, mis põhjutab teisele inimesele haiget või ebamugavust, siis tunned ennast süüdi. Minu sõber oleks pidanud tulla, ja Eesti Energia oleks pidanud hoolitsema selle eest, et katkestusi ei tule. See süütunne võib olla väike, aga see on olemas. Ja tegelikult tahaksid sa sellest tunnest vabaneda. Aga sa ei tee seda mitte kuidagi omal jõul. Sulle andeks andma, sind vabandama, seda peab ikka tegema see teine inimene, kellele sa haiget tegid. Õeldes kasvõi „pole hullu“. Sina võid tema käest paluda, et ta seda teeks, nimelt vabandust paluda. Sa võid seda lühendada, õeldes ainult „Vabandust!“. Sa võid kasutada käskvorm (vabanda! või vabandage) kui sõna „palun“ tundub liiga alandlik.

Aga ikkagi keerab rahvasuu olukorda ümber, õeldes vabandan, vabandame või isegi ma väga vabandan! Miks?!

Pangem tähele, et tegemist on sihitu ehk intransitiivse kontekstiga. Grammatilises mõtes tähendab see, et sa vabandad ennast ise. Mis on teoreetiliselt absurdne. Tegelikuses aga mitte.

Kogu poleemika tuleb sellest, et nii saksa kui ka eesti keeles pole olemas täpne tõlge ingliskeelsele to apologize.

Tegusõna to apologize tõlgitakse vahest „vabandust paluda“ [1]. Aga see ei sobi, sest to apologize ei sisalda mingisugust palvet. Kui sa ütled I apologize, siis sa pigem astud ette, sa õigustad ennast, sa kaitsed ennast süüdistuse eest, sa seletad, miks sa oled süütu. [2] Sisuliselt keeldud sa ütlemast, et sa oleksid millestki süüdi või peaksid midagi paluma. Sa tahad õelda „ära mind süüdista“.

Nii, et ma väga vabandan, aga to apologize ei saa tõlkida sõnadega ma palun vabandust. Ja kuna parem tõlge puudub, siis leidis rahva tarkus, et sõna vabandama (aga nimelt sihitus kontektstis) sobib kõige parem. Seega on sõnal vabandama kaks tähendust: (1) andeks andma ja (2) andeksandmist nõudma.

See topelttähendus võib muidugi olukorrale viia, et inimesed ajavad nad omavahel sassi.

  1. „Vabandage!“ tähendab „Ma tunnistan oma süü üles, sa anna andeks!“
  2. „Ma vabandan!“ tähendab „Olen süütu, ära mind süüdista!“

Ja muidugi on ebameeldiv, kui sa kuuled (2) siis kui inimene peaks tegelikult kasutama (1). Nagu eelmainitud näited. Siis tahad küll vahest vastata „Ei anna mina sulle andeks, enne kui sina oma süü oled üles tunnistanud!“