Turbatööstusest

(pole valmis ega lõplik)

Hiljuti kuulsin, et mõni loodusekaitsja ütles „Turbatööstuse vastu pole eriti lootust võidelda, sest selle taha on siin Eestis liiga palju raha“.

Ma pigem ütleksin: Turbatööstuse suhtes on Eesti nagu väike laps, kes leidis põllu peal kullast münte ja rõõmustab selle üle, et võõras onu annab talle nende eest hiigelsuure šookolaadi. Sest tegelik rikkus on turbarabad, mitte turbas. Sellised puutumatud looduslikud alad jäävad maailmas vähemaks. Nende puutumatus saaks tulevikus müüa turistidele kalli raha eest.

Mitte ainult turbatööstuse asjades. Põlevkiviga on sarnased lood:

„Euroopa suurima kliima- ja energiateemadega tegeleva koostöövõrgustiku CAN Europe eestvõttel toimus 10. aprillist kuni 8. maini avalik hääletus, et valida välja Euroopa suurimad fossiilkütuste kasutamise toetajad, kes kahjustavad oma tegevusega keskkonda. Eesti valitsus pälvis täna Brüsselis toimunud auhinnatseremoonial põlevkivi kaevandamistasude alandamise eest Räpase Maksukingituse kategoorias teise koha. Häbiväärse auhinna tingis riigi 2016. a otsus vähendada põlevkivi kaevandamisõiguse tasu enam kui viis korda.“ (telegram.ee). See also press release at caneurope.org website.