Rõõmusõnum

Rõõmusõnum või evangeelium on minu jaoks see igavene sõnum, mida Jumal tahab inimestele õelda, aegade algusest maailma lõpuni.

Pane tähele, et sõnal evangeelium on vähemalt üks teine tähendus, nimelt teatud literaarne genre, mis paneb kokku igasusgused lood Jeesuse Kristuse elust ja õpetusest. Evangeeliumeid selles mõttes on rohkemgi, aga ainult neli said osaks Piiblist. Nendest ma siin ei räägi. Mind huvitab siin Jumala Sõnumi mõiste.

Douglas Adams heidab selle üle vabastavalt hea nalja kui ta kirjeldab (oma raamatus So Long, and Thanks for All the Fish), kuidas ühel planeedil kuskil universumis on kirja pandud „Jumala lõplik sõnum oma loodule“ ja et see sõnum on lihtsalt „Me vabandame ebamugavuste pärast“.

Tegelikuses ei ole Jumala sõnum ilmselt nii lihtne kokku võtta. Inimesed polegi kõik sellega nõus, et Jumalal on üldse midagi õelda.

Aga kristlasena usume, et Jumal hoolitseb inimestest ja tahabki meile midagi õelda. See ongi Rõõmusõnum. Elada selle järgi tähendab kultiveerida endas teatud südamehoiakut maailma ja kaasinimeste suhtes. See hoiak tekib teadmisest, et Jumal sind ja kogu maailma armastab. Rõõmusõnum on see, mida me peaksime kuulutama „kõikidele rahvastele“. Rõõmusõnum on lapselikult lihtne ja samas geniaalselt arusaamatu. Seda ei saa kirja panna.

Keeruliseks läheb siis, kui teised kristlased sinna juurde tulevad, kui me hakkame institutsiooniks muutuma. Siis tekib Kirik. Siis on meil vaja mingi dokument, mis meid defineerib.

Piibel ehk Pühakiri ongi see dokument. See on valik tekstidest, mis on inimkeeles kirja pandud ja säilinud läbi aegade. Kristlasena usume, et Jeesuse lood piiblis väljendavad Jumala Sõnumit inimkonnale ehk Rõõmusõnumit. Piibel on kristlaste usuõpetuse alus ja tuum. See on meie Pühakiri ja oluline tööriist evangeeliumi kuulutamiseks, see on auväärt tekstide kogumik ja suur aare kogu inimkonnale.

Aga meil on siin kaks mõistet: esiteks mida Jumal ütleb ja teiseks mida meie kuuleme. Piibel on ja jääb ainult üks väike inimlik peegeldus sellest, mida Jumalal on meile õelda.

Paljud ajavad need kaks mõistet omavahel sassi ja kasutavad väljendit Jumala Sõna ka siis, kui nad peaksid ütlema Piiblit. See on minu meelest ohtlik vaimulik eksitus, millest me peaksime hakkama loobuma. Just kristlased peaksid sellest kõige enam aru sama, sest Jeesus võitles kogu aeg nende cvariserite ja kirjatundjatega, kes arvasid, et nemad on Jumala politseinikud.

Piibel ise (Jh 1,1-14) ju ütleb meile, et Jumala Sõna sai lihaks, mitte raamatuks. Kuidas küll saime jõuda ettekujutuseni, et Rõõmusõnumit saaks inimeste sõnadesse kinni püüda? Jumal ju ei räägi meile ainult Pühakirja kaudu!

Võrreldes teiste religioonide õpetustega on ristiusul selline omapära, et seda pandi kirja alles siis kui selle peategelane oli juba mitu põlvkonna siit ilmast lahkunud. Sellepärast on ristiusus algusest peale käimas arutelu selle kohta, kuidas nüüd täpselt seda kuulutada, sõnastada, õpetada, kultiveerida, edasi anda. Tänapäevani on mitu „konfessiooni“ ja nende vahel on teatud erinevusi.

Nii et Rõõmusõnumit on võimatu kokku võtta nii, et kõik sellega nõustuksid. Aga kuna see siin on minu koduleht ja kui sa juba siiani lugesid, siis panen kirja lühidalt, mis mina sellest aru saan:

  • Me saame õnnilikuks siis kui me täidame kaks käsku: (1) armasta Jumalat (s.t. kogu loodu ja kogu inimkonda) ja (2) armasta oma ligimest (kaasa arvatud need, keda peetakse vaenlasteks). Mõni inimene usub, et ühest neist piisab, aga neid ei saa lahutada. „Armastada kogu inimkonda“ on sisuliselt sama kui „Armastada Jumalat“. See tähendab, et sa hoolitsed looduse eest ja selle eest, et iga inimene sellel planeedil saaks õnnelikult elada, kaasa arvatud tulevased põlvkonnad.
  • Aja jooksul on erinevad kultuurid ja usuõpetused välja kujunenud. Jumal on meie mõistusele nii ligipääsmatu, et juba tema nimi on püha. Jehoova, Allah, Issand, Jeesus, Püha Vaim… meil ei ole mõtet selle üle vaielda, kumb nimi on „see õige“ nimi.
  • Me tohime uskuda Jumalasse nagu heatahtlik isa, kes on taevas. Taevas ei tähenda stratosfeeri, vaid pigem selline maailm, mis on meie omast suurem ning meile nähtamatu.
  • Jumalal on mingi „plaan“ selle maailmaga. Inimkonnal on eriline roll ja vastutus selles plaanis. Igal inimesel on oma isiklik roll ja vastutus selles plaanis.
  • Jumal armastab meid igal juhul. Jumal annab meile andeks kui me vahel eksime tema plaani vastu. Sellepärast peame ka meie andestada oma ligimestele nende süü.
  • Jumala armastus on pöördumatult välja valatud igale inimesele. Ka neile, keda me ei saa oma sõpradeks pidada. Ka neid peame armastama. Ka seda klassiõde, kes sind kiusab. Ka seda kooliõpetajat, kes sind tüütab.
  • Looduses kehtib reegel, et tugevam võidab, aga meie peame hoolitsema ka kõige nõrgema eest.