Ei anna ma au

Siis kui naabrid pannid rinnale vildist sini-must-valge lillekese, ei tahtnud ma kaasa lüüa. Raha oleksin küll andnud, aga mitte au. Mulle ei meeldi, kui kaitsevägi peetakse liiga väärtuslikuks.

Sõda on häbiväärne asi. Igale rahvale. Seal pole midagi austada. Sõjas saavad noored mehed surma sellepärast, et vanad härrad ei suutnud teiste vanade härradega kokkulepele jõuda.

Sõjasid tuleb jah meenutada. Neid ei tohi unustada. Aga seda tuleb teha alandlikult, mitte uhkelt. Selle meenutamise eesmärk peab olema hoiatus tulevasele põlvkonnale, et nad ei teeks samad vead uuesti. Aga praegune olukord tundub mulle pigem nagu reklaam eesmärgiga uusi põlvkondasid lahinguminekuks ette valmistada.

Sõdurid on muidugi julged inimesed, kes ei jookse minema siis kui olukord hakkab ohtlikuks. See on auväärne. Need on vaja. Aga selliseid julgeid inimesi ei leidu ainult sõjaväes. Julgus esineb erinevates vormides. Kui me kultiveerime arusaama, nagu sõduri amet oleks julgem kui näiteks ema, õpetaja või poliitiku amet, siis on see minu meelest kahtlane.

Haavatud sõdurid ja langenute sõdurite pered, need vajavad jah midagi. Kuid mitte auavaldusi, vaid pigem toetust ja abi. Riik võlgneb neile seda, sest nad said kannatada riigijuhtide suutmatuse tõttu.

Ühtegi rahvas ei ole kunagi ellu jäänud tänu oma kaitseväele. Rahvad jäävad ellu sellepärast, et neil on identiteet, mida vanemad suudavad edasi anda oma lastele. Rahva kultuuri säilitamisel on seega olulisem roll kui kaitseväel.

Au andmine on tõsine asi. Sellega näitad, kelle leeris sa oled. Soovitan anda au pigem kooliõpetajatele ja kultuuritegelastele kui sõduritele. Ei, sõjaväele ei anna ma au.

Vaata ka Kes kaitseb meid?.